Olgugi talveöö pime-
täna ta helendab.
Südames süttinud ime
silmades sädeleb.
Rahulikke jõule ja
ilusat uut aastat.

Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.

Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.

Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.

Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.

Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.

Õhtul enne jõulupühi vaatasin, et suss on tühi. Öösel katsun - küll on kole, mitte midagi ei ole! Hommikul kui silmad avan, panen sussidesse jalad. Süda mul ei anna rahu, mõtlen, miks nad siis ei mahu? Äkitselt läks rõõmsaks meel sussi sees on teised veel!

Kapis on tassid,
tassil on kiisu,
kiisul on kõrvad,silmad ja vurrud,
ainult kiisü ei lõõ nurru.

Tuhmjasse tuppa sind toodi,
väikene metsade veli.
Ladvas veel lindude heli,
õrnades oksades hooti
meenub veel orava hüppeid.

Tuhmjasse tuppa sind toodi.
Nüüd aga võrratut helki
pillud kuldnarmaste telki.
Sätendav tulestik loodi
hõbedast narmaste rüppe.

Võib aga olla- su elu
täitub me silmade särast,
ohverdad end meie pärast.
Meile oled vaid lelu
mõningaks ilusaks päevaks.

Ei ole mul kulda, ei raha, ei muud,
kuid mul on mu huuled, mis annavad suud.
Kui lumisel teel sa kõnnid ja näed
mu ilusat nägu, siis sirutad käed
ja jooksed, et rapuvad rinnad kui mäed,
ning minuni jõudes näost punaseks läed.

Me seisame koos ja sinulgi muud
ei ole, kui nooruslik liha ja luud
ning tulised silmad nii säravad, truud.
Ja sust täpselt siin sul annangi suud.
Nii head kinki polegi saanud ju veel,
aitähh, minu kallim, mu kauneim juveel...
Häid Jõule!

Minu jõulud mööduvad
kodus, õues, kuudis.
Ma ei tea miks inimene
kingist ainult hoolib.
Sellest, et me jõululaud
lookas oleks söögist.
Kuusel ehted säravad
tehtud piparkoogist.
Minu jõulud poleks rõõmsad,
kui mul puuduks nina.
Näärihõngu ei saaks tunda,
haista laual liha.
Sellest, millest mina soovin
saada jõulurõõmu,
pole nukk, ei auto, voodi
ega kalliskivid.
Vaid, et lihtsalt minu silmad
säraks sinu hoolest.
Ma ei tahaks väga palju,
tunda seda häbi,
millest küll võiks olla tehtud
kuuseladvas käbi.
Mulle meeldiks, kui sel teel
poleks algust, lõppu.
Et su pehmed käpakesed,
tõuseks rõõmust õhku..

Kaunis kuusk ja tähesära viivad vana-aasta ära.
Küünlasära silmades, õnnesära südameis -
kõigil rõõmsad sõnad suus
soovides on õnnelikum aasta uus.

Jõuluõhtu-kisa-kära.
Kingid kadunud on ära!
Vembu mängis jõulumees,
lastel nüüd on silmad vees!
Ema kutsub lapsed kööki,
pakub neile jõulusööki.
Peagi lapsed toas on taas.
Oh imet - kingid kuuse all on maas!!!

jälle on möödunud aasta,
kodus on pere kõik koos.
säravad rõõmsalt me silmad,
all kuuse jõulumees.

refrään: kõlab täna kuuse all,
meile tuttav jõululaul.
on tore ju olla
perega kuuse all.

sädeleb ehetes kuuske,
väreleb küünalde keel.
ilmunud pühade ime,
heldinud on me meel.
noote pole kuhugi kirja panna.

Langeb lund ja jõuluaeg on käes,
vaikselt piiludes ehk päkapikke näed.
Soovin silmadess tähesädemeid,
hingerahu täitku kõigi südameid.

Puhtaks on pestud mul silmad ja kael,
juustesse punutud punane pael,
ehitud jõulupuu ümber ma kilkan,
siis aga uksele vaatama silkan,
uksepeal jõulumees muheleb juba,
pühade rõõmu on täis meie tuba!

Mul on kapis tassike,
tassi peal on kassike.
Tal on silmad, kõrvad, vurrud.
Aga ei löö nurru.

Hõbehelmeid, härmalund,
taevast alla langeb,
tähesäral suusatee
lookleb üle hange.

Aknal laste silmad veel
vaatamast ei väsi,
lillejääga klaasi veel
ehib külma käsi.

Pilgus kõigil ootus, õnn,
ärev puna palgel,
jõuluingel tuleb ju
tasa tähevalgel.

ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.

Hommikul teen silmad lahti,
vaatan välja: "Mis on lahti?"
Lumi sulanud, päike särab.

Jõulumees on käinud juba.
Ilmataadilt saadud luba.
Täitnud on ta minu soovi,
Eestissegi soojus toodi.

Aasal lilled õitsevad,
päkapikud suitsevad.
Hüppavad siis sooja vette,
käed on täis neil teiste kinke.

Lumememm sa naljamees sul on punanina ees,
mustad silmad, must on suu,
nägu ümar nagu kuu,
kui sind paitab päikene sulad üpris väikeseks.

Väljas kiirgavad taevasel telgil
tähtede kuldsed maailmad.
Tasa säravad küünalde helgil
nii noorte kui vanade silmad!!

Jõulutaevas pühalik,
Inglid lauvad alla,
Süda see on rahulik,
On taevateed ju valla.
Langeb imekaunist lund,
Endasse ta mässib ilma,
Kuu ei saagi täna und,
Ilu lahti hoiab ta silmad.
Jõulurahu Maailmale,
Armastust inimestesse!

Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.

Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.

Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.

Jõuluõhtu

On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.


15.detsember 2004.a.

Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.

Õhtul magama minnes soovin ja
natukene maagiat proovin.
Soovin homset päeva valgemaks,et
lumehelbed kataksid me maad.

Kui hommikul ma silmad avan,
jooksen kohe aknale.
Kuid ilmataat ei mõistnud mind,
mis siis ma proovin uuesti.

Silmadesse rõõm ja sära,
südamesse armastus.
Kõrvadesse naerukaja,
pähe väike vallatus!