WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Ilm on porine ja paha,
millal tuleb lumi maha?
Mina päkapikku ootan-
tihti aknast välja vaatan...

Keegi minu soove kuulas,
vargsi akna taga luuras.
Juba lumehelbeid langeb,
peagi väljas kõrged hanged.
Nüüd saab tulla Jõulumees
põhjapõdrad saani ees!


Hinne: 9.0/10 (1 hinne )

Sirki (25.12.2007)

Täht langes ja hangede varju end poetas,
kes teab, mitut salasoovi see toetas.
Võta jõulust aeg märgata teisi ja end,
on hetkeks vaid nähtav tähelend.
Kui selle hetke sa magasid maha
ja soovid ei kiiresti täituda taha,
siis usu: piisab ka enese suurest tahtest,
pole vajalik tingida maale uut tähte.

Kui täht siiski langeb ja hange end poetab,
siis sinu enese tahet ta toetab.


Hinne: 8.8/10 (4 hinnet )

Luule (21.12.2007)

Heliseb õrnalt Jõulukell,
ta hinge soojust toob,
süda sellest rõõmus, hell
ja jõulutunde loob.
Taevast langeb valget lund
ja toas on küünlasära-
Jõulupühad saabuvad,
hing rõõmustab, silm särab!


Hinne: 8.8/10 (5 hinnet )

Lee Schmidt (20.12.2007)

Taas on jõulud käes,
ja jõuluvana oma väes.
Külastab jõuluõhtul kõiki,
kes tema teel põiki.

Langeb pehmet lund,
millest eile nägin und.
Parim jõulukink on see,
mis muudab valgeks tee.


Hinne: 9.2/10 (5 hinnet )

Liina (19.12.2007)

Jõulu eel

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv

Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal

Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...



Hinne: 5.7/10 (11 hinnet )

elve tragon (24.12.2007)

Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.


Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.


See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.


Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.


Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.

E.A.Poe


Hinne: 6.9/10 (7 hinnet )

traktor (07.01.2008)

LÕPEB KOOLI TALVEUNI!

Imevaikse sahinaga
pilvist alla langeb lund.
Lume all maamullas aga
lillejuured näevad und.

Härmas pärna okste vahel
paistab mingi tume laik.
Kas sa tead,et seal on kahel
hakil mõnus elupaik?

Koolimaja suur ja hele
seisab pärna alleel.
Praegu paistab kõikidele
vaikselt uinuvalt ta veel.


Hinne: 7.1/10 (7 hinnet )

(20.05.2008)

Lumehelves langeb maha,
tasa, tasa.
Lumememm valmib tasa,
tasa, tasa.
Lumemees kukub maha,
tasa tasa.
Memm sulab vaikselt, tasa,
tasa, tasa.
Vesi aurab kiirelt ära,
tasa, tasa.
Sest pilve vahel päike särab,
tasa, tasa.
Pilvest sajab jälle lund,
tasa, tasa.
Helbed näevad valget und,
tasa, tasa.
Jälle valmib memmehord,
tasa, tasa.
Nüüd sulada on nende kord,
tasa, tasa.


Hinne: 6.5/10 (2 hinnet )

Mare (27.11.2008)

Sõjakoldes sõdurid

Sajab kuulirahet taevast,
sõdurid on väsinud raskest vaevast,
kui lõhkevad mürsud maas,
ja soldatid ründavad taas,
Kivid, tolm, killud, karjed,
on sellega juba sõdurid harjunud.
Tuleb tank, tolmab maa,
lõhub müüre, maju ta,
toob surma tänavatel-
ei anna armu vaenlastel.
***
Tormijooksu vapralt minnakse,
kõik vaenlased välja lüüakse,
ei surma karda nad,
ustavalt teenivad isamaad.
***
Tulevad koju esimesed kirstud,
kohale tulevad savisaared, partsid,
loetakse moraali, peetakse matused,
kuid sõjakoldes ikka lõhkevad majad, katused,
peagi unustatakse vapper sõdur,
ja varju jääb kõik ta teenitud tõde,
Raske on soldati töö,
kui sõjakoldes langeb öö.


Hinne: 8.7/10 (15 hinnet )

Jevgeni Matjukov (02.09.2009)

Jõuludel on lumi maas ,
jõuluvana tulemas .
Kuulda laste rõõmukaja ,
seda täis on terve maja .

Lumi langeb taas ja taas ,
hommikuks paks lumevaip maas .
Tekib rõõmus tunne meile ,
rõõmsaid pühi soovin teile .

Lumememme teeb väike laps ,
Lumememm see valmis naks .
Paneb talle nina ka ,
muidu oleks ninata .


Hinne: 7.0/10 (12 hinnet )

anu vreintaal (07.12.2009)

Üks väike poeg kord sirgus suureks
lahkus oma isamajast,
ema saatis poega teele,
saatis oma kallist vara.

Kurgus olid nutuluuksed,
siiski jagas õpetusi :
"katsu pojakene olla
igal pool mul virk ja usin.

Kui läed võõra talu tööle,
kuula kannatlikult,
kuigi võib, et sinulegi
pisar silma tikub.

Poeg, me elu pole kerge
leib meil tuleb raskelt,
varahommikul või hilja
ikka võetaks vilja."

poeg end sätib minekule,
lahkumine käes on :
"no jää terveks emakene."
embab teda veelkord.

Ema vaatab pojal järel
oma kodulävel,
nüüd headaega pojakene,
kuid on peagi järel.

Langeb oma poja vastu,
hoiab kinni temast.
Paneb käeksed silme ette
milles valupisar.

Seisab, vaatab pisarsilmi
hinges valuvaod,
kuni poja sammukõla
kaugustesse kaob.


Hinne: 6.6/10 (8 hinnet )

Helika Kaasik (07.12.2009)

Mu hing on tühi,
mu hing on puru.
Ära seda vastu oda nühi!
Ära tee sellest saepuru!

Mu südamest veri välja pigistatud,
Mu süda veritseb!
See lumehelvestest tekitatud,
See langeb ja langeb.

See kett mille kinkisid mulle,
mu kaela soonib.
Sa mu südame kinkisid talle,
Mu süda edasi-tagasi roolib.


Hinne: 6.0/10 (3 hinnet )

Elss Marta Raidmets (09.12.2009)


Lumeeide tulek



Maale jõudis lumeeit,
tal on ikka tore kleit.
Ta kasvatas hanged
ja lumi nüüd langeb
ning ilmad on kah kole kanged.
On laste silmades
rõõmu ilmadest,
sest lund sajab pilvedest
suurtest pilvedest.
Me lähme nüüd õue,
Ja rõõm kipub põue.
Ja kõik lapsed on toredad,
sest me ilmad pole enam koledad.


Hinne: 7.4/10 (9 hinnet )

Hannariin Lamp (09.12.2009)

Küünal põleb, lundki langeb,
peagi kõikjal valged hanged.
Majas mandariinilõhn,
sooja toitu ootab kõht.

Lapsed kaunistavad kuuske,
otsitakse välja suuske.
Hilja öösel poevad põhku,
ennäe – käes on jõuluõhtu!


Hinne: 9.3/10 (11 hinnet )

Mariliis Kütt (09.12.2009)

Kui jõuluaeg langeb Eestmaale,
vaikus ja rahu südametes
võimust võtab.
Iga hing tunneb uut lootust ja
uue ja parema ootust.
Iga käsi on valmis andma
mitte võtma, sest südametes
pesitseb lootus ja uue ja
parema ootus.
Peagi teab iga hing, et Päästja
sünd meis sellise lootuse ja ootuse lõi.


Hinne: 5.8/10 (10 hinnet )

Klarika (16.12.2009)

TALV

Kui lumi langeb tasakesti,
mu aknale jätab jälje.
Ta õrnalt paitab mu põski,
ja vaikselt punub härmatisest kärje.

Ta vaikselt end sõlmib mu juustesse,
hellalt puudutab mind,
end mässib puu okstesse,
ja külmast tuksuma hakkab maapind.

Lund päevast päeva sajab
paksult end maapinnale laotab
et jõulupühade ajal,
keegi jõulutunnet ei kaotaks.


Hinne: 8.4/10 (19 hinnet )

Sandra P. (03.01.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 7.8/10 (16 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

õrnalt puhuvad tuuled
taevas kiirgab kuu
truudust vannuvad
huuled kui suule
langeb suu.


Hinne: 10.0/10 (3 hinnet )

Mehis (31.07.2010)

Peas kiljub mälestuste jada

Väike piisake mu õlale langeb,
nii kaitsetu ja hapram kui jää,
elusalt pisike tühjaks kõngeb,
mälestusi temast ellu ei jää.

Naerda ega nutta nüüd ei saa,
pisikesi kaitsetuid maailm täis,
pisaraist uputatud nuttev maa,
helge tulevik maale, eks näis!

Sinine püüab maailma tulla,
ellu äratada ilusa ning hea,
siia tuleb ta läbi kulla ja mulla,
vanad tema eest annavad pea.

Pingsalt vaatan musta rada,
mu taga kõik unustatud tume,
peas kiljub mälestuste jada,
nii ilus kuid õnnetult sume.

Sosinaid kuulda on kaugelt,
lõpmatus lõpus kõik vaikib,
torm mõllab sosinal raugelt,
ma sügavalt kuulatan ja vaikin.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 8.5/10 (16 hinnet )

Kairi Kuusemaa (28.08.2011)

Inspiratsiooni sajab taevast alla,
iga lumehelves,
mis mu näole langeb,
toob kaasa uue mõtte.
Lõpuks on mu näost
järel vaid mõttemeri,
sest lumi sulab veeks.
Võtan kinda käest,
pühin nägu.
Käed lähevad märjaks,
kuivatan need paberiga.
Paberi viskan prügikasti.
Mida?!
Inspiratsioon läheb prügimäele?


Hinne: 4.0/10 (2 hinnet )

Janika Talvar (03.09.2011)

Üksik lumehelves

Kuue mütsiga,
kuue haruga,
kuue jalaga,
kuue käega lumehelves
seisab üksi,
täiesti üksi
kevadvete kaldal.
Imetleb,
tunneb kuumust,
jalad muutuvad raskeks.
Ja ta kukub,
langeb alla,
sulab ühtseks kevadveega.


Hinne: 5.9/10 (12 hinnet )

Helis (22.12.2011)

Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.

Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?

Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.

Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.


Hinne: 9.1/10 (15 hinnet )

Sandra (01.01.2012)

Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.

Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.

Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.

Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.


Hinne: 7.8/10 (4 hinnet )

Anonüümne (11.01.2012)

Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.

Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.

Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.


Hinne: 7.2/10 (6 hinnet )

Kateriina (10.11.2012)
 
Jõulud (2137)
Varia (103)
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
2
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
ww