WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

sünnipäev see tore päev,
meelest iialgi ei läe.
sõpru palju siis ma näen,
see on tõesti vahva päev.


Hinne: 6.4/10 (13 hinnet )

gerli naaris (14.02.2008)

SÕBRAPÄEV

SÕBRAPÄEV ON TORE PÄEV,
SIIS MA JÄLLE SÕPRU NÄEN.
SÕPRU TORE NÄHA ON,
SEST MA POLE MINGI KONN.


SÕPRATEGA MÄNGIN MA,
MÄNGU ME EI LÕPETA.
TUJU ON MEIL HEA,
EI KAOTANUD ME PEAD.


GERLI NAARIS 2008


Hinne: 7.8/10 (10 hinnet )

GERLI NAARIS (14.02.2008)

Iga kord, kui näen ma sind,
kohe tuliseks läeb hing.
Kuumaks muutub minu keha,
tahaks sulle musi teha!


Hinne: 9.5/10 (34 hinnet )

Kaja (26.02.2008)

Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..

Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..

Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..


Hinne: 4.6/10 (5 hinnet )

Marika (06.10.2008)

kuulen , kuidas süda mul põksub,
aina kõvemini ja kõvemini ta tuksub.
ootan vaikides, mis edasi saab,
kas jääb ta seisma nüüd äkki või rahuneb taas.
siis näen teda eemalt ja tunne on hea,
on elus ja terve mu arm, seda siis tean.
siis näeb tema mind, tema näol on rõõm,
ma ammutan elust kõik ja siis veel üks sõõm.


Hinne: 9.0/10 (1 hinne )

kuusetaadu (06.10.2008)

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Marika Mälton (07.10.2008)

Ma ju tean, mida tunnen, kui sind näen,
lillekimpu hoidmas käes.
Eksinud ma olen teelt,
siiski loodan, et näen sind veel.
Sa vihkad mind ja ma ei tea miks,
kuid loodan et andestad mulle.
Ühel päeval veel oleme koos,
selle suures kurvas loos.


Hinne: 6.0/10 (1 hinne )

Elise (16.10.2008)

Sibul,küüslauk ja seller,
punane on lennuki propeller.
Kas selles on midagi mäda,
sul pissi häda.
See päev on äge,
ma näen seda mäge.
Mõnus sport on korvpall,
maa on täitsa hall.
See on ralli,
ta teeb sulle kalli.
Valge on ju lammas,
ja ka valge on hammas.


Hinne: 6.2/10 (14 hinnet )

Steven (06.11.2008)

Istudes üksina suvisel rannal,
näen kuidas tuul laineid kaldale kannab.
Vahutavad lained peksavad mu jalgu,
miski mu sees on laiali valgund.

Mõeldes minevikule, meenub mul see,
kuidas kord käisime ühisel teel.
Nüüd see tee on lahku meid viinud,
püün varjata enda sees olevaid piinu.


Hinne: 9.5/10 (4 hinnet )

Kai Rosar (26.11.2008)

Ma vaatan üle lagendiku,
näen, seal on üks roheline laik.
Kas sulab juba maailmapaik?
Jõulud see ju ära rikub.

Ei, see on vaid kuusepuu,
mis jäänud puutumata veel.
Pole kirves käinud tema teel.
See on haljas jõulupuu.

Sääl ladvas istub ingel väike,
tal ümber ere jõuluhelk.
Aupaiste all nii süütu pilk.
Ta särab nagu väike päike.


Hinne: 9.0/10 (2 hinnet )

Mare (27.11.2008)

ei tõuseks iial päike,
kui looja see ei läeks.
ei oleks ma nii väike,
kui keegi mind siin näeks.

iga surm ja sünd
on inimkonna kõnd
näe,taevast sajab lund!
raisk,jälle näen ma und.



Hinne: 4.0/10 (1 hinne )

kervo (13.02.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...


Hinne: 5.7/10 (10 hinnet )

Valge Päkapikk (04.07.2009)

Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.


Hinne: 4.0/10 (3 hinnet )

Johanna (20.07.2009)

Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees















Hinne: 8.6/10 (26 hinnet )

vaikivBOB (08.10.2009)

Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen
lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed
hommikul ärgates Sa kadunud taas
kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan
Su silmad nukraina näivad vaadates mind
tunnen et kohe laguneb jalgealune pind
Su ilusad käed mis sirutatud mu poole
ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule
ma proovin Sind haarata sirutatud käest
kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb
hommikul ärgates mind painab süütunne
vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle
kusagil alateadvuses mul meenub midagi
et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi
kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd
ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd
ma oodates õhtut vaid viibin siin
et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib
tahan saada selgust mis painab mind
kuid selles abi saan paluda vaid Sind
kui unenäos sa mu juurde ilmud
vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub
noor ingel kes kunagi lendas teie seas
avastas et elu võib ka olla ilus maa peal
inimeste sekka ta elama asus siis
kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis
ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad
teades et loobub asjadest mis koju teda viivad
alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul
kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu
päikese tõusu imetles veel kaua ta
kuigi ka selle pani aeg unustama
kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa
tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata
kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end
karm kuid tõsi se langenud ingli hind
lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna
sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna

Autor: VAIKIVBOB


Hinne: 8.8/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (09.10.2009)

Emake mu tugi raskel hetkel



Kodutare.. vokiratta vurin,
õuest kostund koera vaikne urin.
Ulguv tuul ja ahjus hõõgvel söed
ammu ununenud olema peaks kõik see juba
jah,,,,kuid meelen mul see ikka.
Ema soojad käed,
sageli ta lahket pilku naeratamas näen.
Tunnen tema puudutust,
see maha võtab pinge,
rahu tuleb tagasi mu väsinud hingge.


Hinne: 9.4/10 (18 hinnet )

katanka (10.10.2009)

Linn
Tee on nii porine ja uduvine
ümbritseb linna kui hallikas kile
ja paistab kaugelt see tuledesära,
siit vaadates tundub see üpriski kena,
kuid kui mina jõuan lähemale
näen, et see koht on vägagi kole.
Kõik risu ja rämps mida loobivad maha
inimesed, kes ise ei hooli ega taha
teada, mis sellest kohast nii saab
kui ära nad lagastavad kogu selle maa.
Ja see lehk, mis hinge matab mul siin,
kuidas saavad nii elada, see on täielik piin?!
Nüüd ruttu siit linnast pean minema saama,
juba silmangi linna piiri seal taamal,
üle õla veel vaatan seda tuledesära
nüüd see tekitab vastikust, ma tahan siit ära...
Ning kohe kui siit linnast saan minema
ei pea ma siia enam mitte kunagi tulema!


Hinne: 6.6/10 (5 hinnet )

Ventsel (02.11.2009)

ei ole und,ei ole und,,,,,sest mõtlen sinust,,kujutan sind ette,,,,,seisad minu ees ja taevast sajab valget lund,,,,oii jahh,,nüüd tundub mulle,et vist näengi juba undd......


Hinne: 7.2/10 (11 hinnet )

Andrus (07.12.2009)

Iga laps juba teab,
et jõuluvana pakke seab.

Varsti on need kuuse all,
iga auto,komm ja sall.

jõuluvana tule juba,
särab meil ju kuusk ja tuba!

Ootama ma sind nüüd jäen,
küllap sind ka varsti näen!


Hinne: 6.2/10 (6 hinnet )

grete (07.12.2009)

Ma ei tunne ennast

Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.

Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.

Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.

Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.

Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.


Hinne: 8.0/10 (5 hinnet )

Annela Kams (07.12.2009)

Käes on jälle jõuluaeg
tulukestes terve aed.
Kuusk meil toodi ammu juba
nüüd ta särab keset tuba.
Päkapikk meil kommi toob
memmekene kodus koob.
Aga mina aknasimsil
ootan tõllaratta silmil.
Millal tuleb jõuluvana
taga kingituste rada.
Juba keegi kolistab
uksetaga nahistab.
Ning siis mina võtmega
avan ukse rutuga.
Jõuluvana sisse astub
kohe näha et ta ei paastu.
Toonud on ta palju pakke
mina hüppan rõõmust lakke.
Jagab kinke terve tund
praegu näen vaid sellest und.


Hinne: 7.5/10 (6 hinnet )

Vanessa Viira (12.12.2009)

Jõuluvana,ma kardan seda,
päkapik päevad segi ajas-
norskamas ma nägin teda
eile kaubamajas...

Pahandusi tegin vähe,kukkudes ei tönninud,pika salmigi sain pähe,
sugugi ei jonninud.

Siiski hakkan pabistama,
kurku tekib kibe klimp,
sest et näen:sul,jõuluvana,
ikka vööl on vitsakimp!

Jõuluvana,võiksid tulla
meile homme jälle külla.
Meie peres,et sa teaksid,
jäävad lapsed ikka heaks!


Hinne: 9.6/10 (129 hinnet )

kristiine (15.12.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.


Hinne: 4.8/10 (12 hinnet )

lia-maria (23.12.2009)

Ma olen oodanud
Sind tuhandeid tunde.
Palju pikki päevi
ja üsna mitu kuud.
Ma ei suuda enam.
Kiirusta!
Olen tüdinenud külmetamast,
igatsen Su sooja tuld.
Kord Sa juba piilusid.
Palun tule veel.
Ole päris minu juures.
Silita oma soojusega mu
kahvatut keha.
Pööra minu poole oma
kiirgav pale.
Sinu sära tungib mulle
rakkudesse sügavale.
Ma ei palu ju võimatut!
Aeg on käes.
Loodan, et homme on
see õige päev,
mil Sind pika aja
järel jälle näen.
Jah kallis,
kohtume homme,
siis ulatad mulle
oma kuuma käe.
Nüüd ma tean, et
varahommikul,
sa ilmud kohtingule -
mu kallis päikene!


Hinne: 8.8/10 (5 hinnet )

Maia (04.03.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (605)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
2
© copyright 2020 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww