Tuhandeid lilli õitsegu Sulle,
tuhandeid rõõme olgu Su teel.
Ikka ja alati naerata jälle
isegi siis kui mõru on meel!
Õnnitlen Sind sünnipäeval!
Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.
Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.
Tean et ei ole sulle keegi muu,
kui ainult paljas liha ja luu,
miski ei hoia mind kinni,
Alati ma leian penni.
Suudle mind minu arm,
tean et elu on karm.
see ilu ja sharm,
on ainult elu ja farm
süda valutab ha halb on olla,
kuhugi minna et siis jääda alla,
ma ei saa nii jätkata,
ei jõua edasi matkata.
Mu süda on täis valu ja kurbust,
mu süda on vastu päikest kustund.
nüüd kätte on saabunud tund,
kus kõik lapseb teevad lund.
Kas mäletad veel oma lapsepõlve mänge ja sekeldusi,
ema helli,kuid vahel ka karme käsi?
Aga täna ? Kas ikka veel hoiab ja kaitseb sind ta,
tea,see on armastus,mis temas ei väsi.
On aastad teind tööd ja aegade pintsel
on lisand ta juustesse halli.
Ikka silmad tal rõõmsad ja käed, nõnda töökad
jäävad lapsed tal alati kalliks.
On palju ta näinud ka muret ja vaeva,
meid õpetand,kasvatand üles.
Tooks talle kasvõi kimbukse õisi,
mis korjatud niitude sülest.
Las olla nad lihtsad,need looduse õied,
neis on päikest ja sinitaevast.
Aseta nad tal kas vaasi või sülle
tänuks eluteel nähtud vaevast.
Sa seisad mu südame ukse taga
ja ootad,et avaksin ma
kuid ma alati kohe ei julge
ei julge sul avada.
Sa koputad tasa nii õrnalt
ja ootad mind sealpool ust,
ma tasa kuulan,kas oled või lähed
ei,ikka koputad veel.
Ma siiski avan nüüd sulle
avan,sest enam ei saa
ja kutsun sind sooja tuppa,
et enam ei külmetaks sa.
Sa tuled ja astudki sisse
tuled mu südame sa
sa tulid ja elad ja oled,
elad mu südames sa.
Üks ainuke kahetsev sõna
või pisar laugude alt
ja sinu andestus kohe
jääb minuga jäädavalt.
kui sind vaevab mingi mure,
siis helista või külla tule. mina aitan alati, sõbrax jääd mul surmani
Meil kõigil on midagi ilusat, suurt
kuskil sügaval südames peidus
ja kuigi maailmas kõik teisiti näib,
veel siiski seal armastust leidub !
Olgu ilm ükskõik kui sünge või hall,
või kärgatagu seal äike
kui südames põlemas armastusleek,
paistab ikka meil taevane päike !
Ta kõigi jaoks alati särama jääb,
kel hellust ja armastust hinges.
Siis ka nõrgem su südant, kui küünlatuld näeb,
see rõõmsaks teeb temalgi hinge !
Valge lumi langes maha,
meie maja akna taha.
Valge on ilm
nagu terane silm.
Valge on ilm,
sest see on ju talveilm.
Ja alati on lumi särav
nagu meie valge aia värav.
Valge lumi langes maha,
meie maja akna taha.
Valge on ilm
nagu terane silm,
sest see on ju talveilm.
Ja alati on lumi särav
nagu meie valge aia värav.
sündis väike, varsti suur kes seda teab,
aga teda sa alati meeles pead.
kallis......
Mitte üksgi tee pole piisavalt hea
kas kuuled , sa seda alati tea
Kõik teed mida ma kõndinud oled korda sa
võivad olla õusad kuid ka ilusad
Iga inimene valib ise oma tee
Mida mööda kõnnib ta kasvõi üle vee
Inimesed ei tea ette mis tuleb nende teel
Nad arvavad,et äkki kohutavad oma elus head veel
Iga samm mida asud sina
tunnen seda kaugelt ka mina
Ükskõik kui kaugel poleks sa
leian alati tee sinujuurde ma .
ema isa üles lähevad,laulab lind laulab suu:sa alati ei õpetad kui lõpetad nii hea kui niisma pea. Alati sa kõnetad nii kaua kui hõbetad.Nii hea kui jälestad ja mäletad nii ise ennast kui ka õpetajat.See üks asi kindel teie minu teejuht ja lõpetaja täppipealt õpetaja!Nii palju siis õppetusest?!
Ole sõber alati,
muidu teen sust salati.
Hakin jalad hakin pea,
salat tuleb imehea.
Kädy-Liis Tamm VPG 4a.
Ära ütle, et elu on inetu,halb,
et väsinud oled ta vaevast.
Püüa alati aimata pilvede alt
sinist lapikest heledat taevast!
Sul taat soovib head ja memm veel paremat
aga ise sa tahad veel midagi enamat.
Mis kumaks kui öö ja lõõskaks kui päike
jah, just nii- kui olid veel väike...
Sul vend soovib rahu ja õde ehk rikkust.
Ehk ise sa loodad elult aastatepikkust,
mis palistaks kuldselt su eluloovaipa.
Eks ise sa tead, mida teised ei taipa -
kas vajad õnne, või raha, või rikkust
või ehk elule aastatepikkust.
Või ootad, et kallim sind hellalt siis embaks,
et mõistus ta poole sind alati tõmbaks.
Üht ütlen vaid – ja see tuleb elust:
Armastus ohtlikum õrnroosast lelust.
Ta on kui tuli mis lõõmavalt lõõskab.
Ta on kui vesi, mis kohinal pruuskab.
Ta on kui soo kui mülkasse satud.
Ta on kui töö mille tulemiks patud.
Armastus see on ...ehk lõpetan jutu.
Igaüks ise vaid teab seda juttu.
Igaüks ise vaid seada saab samme.
Igaüks leida saab omal moel õnne.
Kas tuleb ta täna või märkab teid homme,
see on vaid õnne ootustväärt komme.
KÕIK EI OLE ALATI NII NAGU SOOVIME,
KÕIK EI OLE NII ALATI NAGU PEAB.
KUID SIISKI ME MÕLEMAD PROOVIME,
OLLA POJAD SULLE HEAD,
VAHEL TEEME SUL TUJU KÜLL PAHAKS,
VAHEL SÕNA ME ÜLDSE EI KUULA.
KUID SÜDAMES SIISKI ME TAHAKS,
PÄIKEST IGASSE PÄEVA SUL TUUA.
IGATSUS
nüüd kaugel jälle minust oled
igatsus on hirmus kole
ootan jälle aega mil saaks
sinuga alati olla koos
ka siis kui taevas muutub maaks
lõppu ei tule me armulool
me vahel kõik on siiras
armastus meil tähtsaim on
piinlen nüüd ma hingepiinas
nagu ilma kaasata konn
mõtlen sinust iga hetk
pisaraist märg on lina ja tekk
Lõpuks tuleb ka see aeg
mil me lahku iial läe
unustatud igatsus,vaev
alati sa ulatad käe
koos me röömu tunda saame
ja lapsi hulgi hulgi ka veel
Öö.
Mu telefon vaikib ja tühi on tuba,
vaid muusika mängib ja öö küsib luba,
et tulla mu tuppa ja katta mu palet,
sest tema on näinud nii tõde,kui valet.
Ei saa ma ju keelata sõpra,kes iial
ei jäta mind üksi mu muredes siia,
kus sina vaid külas käid,jääda ei saa.
Kas olla nii kindel ma sinule saan?
Ning seepärast heidan end südaöö rüppe
ja käristan puruks kõik siduvad kütked.
Sest öö on mu sõber,kes alati tuleb,
ei lahku ka siis,kui surm silmad suleb...
mu südames on alati vaid
sinu jaoks üks tuba ja
sisemiseks sul pole vaja luba.
On mul veel ainus soov
Veel olla kellegagi koos.
Kes mul oleks alati toeks
ja tihti mu mõtteid
loeks.
Kes mulle oleks
kui tõeline sõber
kui mees, kes tundeid mu
mõtteis loeb.
Kes oleks kõrval kui
tõeline sõber, kes
abivajades ulataks
sõbrakäe
Vaikiv leheke.
Kes oskab leida vaikust siit,
see väike armas leheke.
Kes tunneb ära sügise see ikka
väike leheke.
Miks pean ma vaikselt langema ,
et jääda maha teadmata.
Ju vist on see mu elutee ,
kus käivad kõik ju sama teed.
Oh leheke sa ära kurvasta ,
peatselt sirgud uuesi ja
lehvid kogu südames.
Miks muudab meelt vaid
sügise ja lendab ikka kaugele.
Nii siiralt naeratasid veel, kui
kukkusid sa minu teel.Oh leheke
see tee on siin ,vaid ainult
minu silmades.Kui oskaks leida
sulle koha siis alati nii
rõõmsana näeks ikka sind ma säramas.
Kuid paraku ei juhtu nii ,siin ilms
kõik on teisiti.Vaikseid lehti
tuul ei taha jättab ikka kurvalt maha.
Miks teed sa nii, ma sooviks
ka siit ikka minna lendama,
kus leiaks tuul mind ülesse ning oleks
rõõmsad alati.
Kallis isa hell ja hea,
sind ikka meeles pean.
Alati sul lilli toon,
ja suurest rõõmust mütsi koon.
Minu isa tore mees,
reisidel ta kõige ees.
Teisi aitab alati,
külalistele teeb maitsva salati.
Isa töötama peab kaugel maal,
seal tal läheb maha üleliigne kaal.
Isa koju ootan ma,
et saaks minna šhoppama.
tere sõber kuidas läheb
on sul kõik ikka ästi
sul kurb on nägu voikss
pisult naeratada
ara ole pahane
olen su sõber alati
mu kõige kallim sõber
Kui sind vaevab mure.
siis helista või külla tule.Mina aitan alati,sõbraks jääd mul alati.