Ma polnud kurb,
kuid vajasin abi.
Su lohutav sõna
päästis mu piinast.
Kõike, mis ütlesid,
teadsin juba enne.
Siiski peitus Su sõnades võluägi,
mis muutis mu maailapildi.
Su sõnu ootasin ammu,
kuid ometi tulid need ootamatult.
Sest ma ei teadnud,
et unistused täituvad.
Su sõnad olid need,
mis mu terveks tegid.
Nüüd tead, et Su sõnadest
sai uue tee algus.
Kord ootasid väljapääsu sõnad mu huultel:
Ma Armastan Sind!
Nad olid kaunid ja soojad,
kuid ometi muutusid nad pisarateks
ja voolasid mahajäetud sõnade järve.
Miks?
Sest ma ei saanud
neid sõnatuid sõnu Sulle öelda.
Meeldejääv päev
See päev jääb hästi meelde,
kui hammustasin keelde.
Selle põhjustas üks käntsakas liha,
mille peale pean nüüd viha.
Küll ema mind aina lohutas
ja neid samu sõni korrutas.
Et toitu tuleb närida 26 korda
ja mina neid sõnu rohkem ei korda!
Selline oli mu jutt,
ja ma nüüd jooksen vutt-vutt!! :D
Jõuluaeg on imeline,
jõuluöösel juhtub ime.
Jõuluaeg on õnnetoov,
täitub sinu jõulusoov.
Jõulunädal möödub rahus
sinna kingitusi mahub.
Jõulusoove sooje sõnu,
tunne jõuludest sa mõnu!
Ma leidsin Naistepäeva kesk 8andat märtsi.See päev nii eriline,kus ükski lilleõis mis kingitud on südamest,ei iial närtsi.
Südamest öeldud sõnad sellel päeval,kauaks jäävad meelde.
Milleks teha suuri sõnu pole vaja.
Iga mees sell päeval tuletada lihtsalt võiks meelde Naist,kes talle eriliselt armas ja samas ka kinkida lilli kõigile naistele Naistepäevaks!
Eesti keel ja Eesti meel
Eestlastel on oma keel,
armsaid sõnu veel ja veel.
Armas, nunnu, kallike,
talvel kaelas sallike.
Veel on Eestil oma meel,
Sellest mõtlen veel ja veel.
Eestis elada on hea,
Seda teavad Eesti sead. :D
Loopisin öeldud sõnu tuulde,
mõtlemata.
Nüüd iialgi saa ma mõelda muule,
kahetsemata.
Tean,et sai haiget
nii mõnegi inimese hing.
Pisaraid pühin palgelt,
teadmata,
mis oli selle hind.
Keegi neist tagasi ei tule
ja ilmselg minu hing-
iialgi neid arme ei sule.
Merily Pähnapuu
Sillerdus
Sillerdab päike me meeltes
päev puhkamas öö vaikuse linnas
on kusagil peidus ka äike
otsima teda ei taha me minna
sõnu ritta seada on lihtne
neis fantaasia lennutab meid kuule
mõte võib vahel olla nii ihne
et ei lase kauneid sõnu me suule
tunded võivad keerelda õhus
nii kerge on eksitada neid
ja siis on liblikad parvena kõhus
kui üles on leidnud nad meid
koolisant
sõnuseletamatu julmus,
see pole enam almus
sant juba olen ammu,
ei pea ma enam teistega sammu,
on raske, külm ja pime
see eesti taevasine
kuid on üks valgus,
paistab juba kaotus,
kuid ei, ei anna alla,
õpin edasi, tarkust aina juurde kalla,
astun tulevikule vastu,
vapralt ja julgelt ja täis valgust
See ei ole minu luule
See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.
Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.
Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?