Nõrkadele andku jõudu,
tarkadele mõttesõudu,
vaevlejaile pääsemislootust,
õnnetuile õnneootust,
õilistagu jõuluvalgus
aasta lõppu, uue algust.

Jõuluvana tore mees
kes küll sõitis saani sees....
Lapsi külastama läks
kuid alt hüüdi päkapikk, Keks.
Kas maha sul ei jäänud kingikott suur
lapsi külastada ei saa ju Kuul....
Tagasi ta läks siis veel
Kingikoti peale ladus päkapikk, Seel.
Hakkas minema siis ta,
kuid oh õnnetust siis ka...
Vaatas taevas tähte suurt ja
sõitis reega vastu kuusepuud...

Jõulu-Sära silmadesse
Jõulu-rõõmu südamesse.
Sellel-aastal igakuul
puhugu sul õnnetuul.

Üks soov

Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.
Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...
Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
Minge koos läbi jõuluöö,
läbi puhta ja lootust täis aja.
Astuge uute unistuste teel
uude aastasse kellade kajas...

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.

Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.

...Miks meri on rahutu
...miks sõber on ohutu.
...miks lootus on õnnetu
...miks inimesed on hingetud
...miks ootus on lõpmatu.
Seda kõike küsi merelt.
Kui sa kuuletud ja tunned
mida meri jutustab.

Jõulutaat läks suurde
metsa jalutama, eksis ära.
Võttis taskust mobla abiks,
oh mind õnnetut ,mobla
levist väljas....Saatsin
haldjatelt päkapikkudele
kirja .Tule appi jõulutaat
sattus paksu metsa.
Päkapikud saaniga
metsa jõulutaati otsima
suundusid.Õnnelik
jõuluvana koju jõudis jõuludeks.

Päike tähed õnnevärav
seda soovub iga värav.
Kui meil poleks päikest
kuud , siis me oleks õnnetud.
Õnn on ilmas elada pesa
rõõmsalt punuda.Kui sa oskad
särada piisab sellest väravast.
Oled õnneseen siin ilmas
särad nagu päike pikalt.
Ole see kes olid varem
seda soovib loodusvärav.
Hinda austa kaitse meid,
ikka vastu saad neilt head.

Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees

Üks poeg kord isaga riidu läks.
siis lahkus ta kodunt,kui õnnetu laps.
Nii rändas ta ringi siin maailma melus,
otsides õnne ja lustilist elu.

Kõik vara, mis oli tal
raiskas ta seal,
nüüd enam keegi ei vaatand ta õnnetu peal.
Ka endised sõbrad tast välja ei teinud,
aga koju ta tagasi ikka ei läinud.

Tal aga südame hääl rääkis teisiti sees,
mine tagasi koju, sa õnnetu mees.
Sa näed, et sust välja siin keegi ei tee,
mine tagasi koju, isa ootab sind veel.

Poeg lõpuks siis kuulas oma südame häält,
läks tagasi koju ja nuttes ta sääl,
lausus :"mu isa, mul andesta sa,
kuigi seda väärt nüüd ei olegi ma."

Kuid isa tal vastas tasaselt siis:
"poeg, kallis poeg,sul andestan süüd,
kuid ära sa enam niimodi tee,
et jätad mind üksi ja mures mu meel."

Poeg kallistas isa ja lausus tal siis:
"ei enam nii tee, sest see oli mul piin."
Nüüd elavad jälle nad ilusti koos
ja kõik on taas hästi ses ilusas loos.

Elu on kui päikene taevalael,
vahel ka pisarad, nutt ja naer.
Elu on kui lind, kel tiibades rutt,
elu on seiklus ja muinasjutt !

Elu on kui kevadel tärkav rohi,
elu on vaiksete metsade kohin.
Elu on kui laps, kes mänguhoos,
vahel ka õnn ja õnnetus koos.

Ninatark

Üks laps kord oli ninatark,
muudkui teisi parastas.
Ta muidu oli täitsa tark,
end tihtipeale karastas.

Kuid haigeks ta siiski jäi,
ning tahtis teiste abi.
Väga õnnetu ta näis,
kuid see ei läinud läbi.

Ei teised aita rumalat,
palugu või jumalat,
ei ninatarka keegi soovi,
see laps veel heaks saada proovib.

Vaid ainus samm on armastusest mureni.
Vaid ainus hetk mis kumab kauguses.
Jah, tead ju küll, et armastus ei sure nii
vaid ikka ootab- sütti veel kord viiv.

See hetk ka tuleb möödanikust tagasi
ja korraks helklebki me üle viivuks siin.
Ning samas kaugeneb tunasesse edasi
ja oled jälle üksi-üksi nii.

Ja vahest loodadki ehk armu jumalalt.
Või hoopis tõreled sa kurjalt saatanaga,
et miks küll õnn ei leia sind su oma vaiba alt
ja õnnetus sind tihti ajab taga.

Sa püüad põgeneda selle eest kui hobu
kel jaksu eluks küllalt antud on.
Kuid armastus see maalitud kui tabu
me eluloole erinevalt on.

Kadunud hing

Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.

Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.

Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.

Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.

Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.

Kairi Kuusemaa

See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.

Peas kiljub mälestuste jada

Väike piisake mu õlale langeb,
nii kaitsetu ja hapram kui jää,
elusalt pisike tühjaks kõngeb,
mälestusi temast ellu ei jää.

Naerda ega nutta nüüd ei saa,
pisikesi kaitsetuid maailm täis,
pisaraist uputatud nuttev maa,
helge tulevik maale, eks näis!

Sinine püüab maailma tulla,
ellu äratada ilusa ning hea,
siia tuleb ta läbi kulla ja mulla,
vanad tema eest annavad pea.

Pingsalt vaatan musta rada,
mu taga kõik unustatud tume,
peas kiljub mälestuste jada,
nii ilus kuid õnnetult sume.

Sosinaid kuulda on kaugelt,
lõpmatus lõpus kõik vaikib,
torm mõllab sosinal raugelt,
ma sügavalt kuulatan ja vaikin.

Kairi Kuusemaa

on ära õitsend kaunid õunapuud,
kaugel sügavas hinge põhjas tundmatuses,
ning puhus hinges jäine tuul.
Kaugelt nägid eemal sa mind puude all üksi istumas
mu ümber puhus jäine külm tuul,
siis olin ma nii õnnetu ja kurb,
sest käisin üksinda valel teel,
ma tean ei süüdista ma sind,
ning andestada võime kord veel.
Ma ei saa ilma sinuta ei suuda,
näen üks kõik kuhu läen,
leian sind taas varjuna eemal.
Kord tuleb päev mil mõistame,
et ära on õitsenud õunapuud,
taas kevadel õide puhkevad,
õnnetu eest ma tean ei saa ju varjuda.
Andestada võib mu mu arm kord veel,
kord tuleb päev mil mõistad,
kui ma sind kinni ei suuda hoida,
olen üksi jäänud õunapuudega,
mis tol päeval meile õitsesid.

JÕULUD

Maad katab valge vaip
Kõik me naerame
Rahu on me südameis
Muusika heliseb kõrvus
Lapsed teevad lumeingleid
Daamide kleidid paitavad lund
Õnnetunne silmades särab
Täna kõik vaid armastavad
Kauneid jõule
Mu kullakesed