Päkapikul graafik tihe,
jalgeall on tee nii libe.
Jookseb siia jookseb sinna,
vaatab kuhu poole minna.
Ühest aknast paistab kuusk,
sinna tuleks viia suusk.
Teises tulukene ere,
seal on koos ju kogu pere.
Ema tahaks saada kooki,
isa jälle vägijooki.
Lapsed ootamas on komme,
olgu, sinna lähen homme.
Kätte ongi jõudnud hommik
otsa saamas jõulukommid.
Õhtul jälle algab töö
kuni saabub jõuluöö.
Käbi kännust kaugele ei kuku,
nõnda räägib vanarahva suu.
Ühest tillukesest käbiseemnest,
kasvab aastatega üle metsa puu.
„Küll on tore!”
Küll on hea, et igal aastal
tuleb jälle jõulumees!
Mulle meeldib kinke saada
küünla valgel kuuse ees.
Küll on hea, et kõik nüüd näevad,
kuidas mul on rõõmus meel!
Aga päris jõulupäeval
kodus kinke saan ma veel.
Oleks tore, kui meil kõigil
jõulutaat kaks korda käiks!
Ühest korrast ju ei võigi
saada kommiisu täis.
Sa ei tea
Üks pilk -
rohkem ei olegi vaja,
et teada, millest ta mõtleb.
Üks pilk -
ja sa mõistad,
kes ta tegelikult on.
Ta vaatab sind,
nagu ei teaks ta,
milline on tegelik maailm,
nagu ei tunneks ta iial,
mida tähendab valu ja pettumine.
Kuid siiski ta teab,
võib-olla rohkemgi veel,
kui keegi teine,
et maailmas on päikesepaistet vähem,
kui äikest ja vihmasadu.
Ühest pilgust piisab,
et arvata, et sa tead.
Kuid ära kunagi eelda,
et sa tead,
kui sa pole näinud päikese ajal vihma...
Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said
Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab
Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas
Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam
Sõprus sünnib
õhtuses õhus
ja vaikuses
sala südamele laskudes
Sa teda hoia
ära enesesse vaid sule
välja ei kellelegi üüri
Ah
samas ei usu ma
mehe ja naise sõprusesse
Igal juhul
hetkel
saatuse narruse tujul
ühest suudlemise riivavst puudutusest
Armastus ärkab Sõprusest
See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.
Ma nägin und ühest maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.