Jõuluvana nurga sees,
jõulutossud jalgades,
seljas ilus jõulupusa
kirjaga: "i love u.s.a."

Nõnda üksik ärimees
seisab jõuluvana ees,
läinud "love" ja läinud raha,
meel on kurb ja süda paha.

Aga äkki läbi tusa
kostub kuskilt jõulumusa,
ärimees kui unest ärkab,
temas jõuluilu tärkab

Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...

Lumiste luhtade valgusest
silmad veel vidus,
keegi otse mu nina eest
põõsasse vidus..
Keegi üksikult pihlapuult
külmunud marju otsib,
keegi kusagil kaugemal
koorepragudes toksis,
keegi pesa-puul hoolega
kollast kasukat harjab-
lumine vaikusalati
eneses midagi varjab.

üksiku lapse kiri.
Jõuluvana siia lenda,
ära pane pahaks:
Enne pühi juba venda
saada mina tahaks.

Isal-emal pole teda
aega tuua koju-
mul siis tuleb muretseda
neile pisipoju.

Jõuluõhtul siis võibolla
pakki panen tema,
paki peidan kuuse alla
üllatades ema.

Tõsiselt ma ütlen sulle,
armas Jõuluvana,
saada kähku vennas mulle-
kasvõi teiste vana!

Selles öös on palju ime:
Ümbruses siis lamab tume,
Kõik on tasa, pole keegi,
Ainult ilus sajab lund,
Vaikus läbib küngaid,mägi,
Taevas helkib üksik täht,
Kõikjal tasa,igav,tume,
Aga tunnen hea meel,
Süda kuumutab mind see,
Mis algab nii,et sellest arugi ei saa!

Seda hea tunnet toob mulle jõulu
Arnastus mul kingis jõudu,
Mul on nüüd siis tugev taht,
Ma oskan seda,mis omab maht!

Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel

Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees

Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel

Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi

Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub

Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte

Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla

Üksik sinilind mis lendab taeva tiivul-
annab jõudu ja lohutust.
Üksik sinilill mis mis kasvab metsa serval-
annab rõhub kurbust ja üksindust.

Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.

Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.

Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.

Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Üksik langev leheke
viib kaugemale sügise.
Soe siiras sõprus
helgib ,kuid kaugustes.
Sõprust ära mõõda meerites.
Sõprus koputab südamel.
Iga sõprus on
omapärane ,kuid salalik.
Sõbrale käsi ulata ja
sõbralikult naerata.

Meie kodu ümber,
kasvab väike mets.
kõnnib seal ka vahel
mõni üksik kits.

Ma vaatan aknast teda
ja mõtlen seda,
kui armas on mu maa
ja ema isa ka.

Üks kaunis päev see justkui iga teine,kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk.Sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal,ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,lilled kaunistuseks juures,nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob,amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud ajast aega,kuid need kes lillede kinlimisega ennst ei vaeva..on arvan,et kurvad ja üksikud hinged....keda vaeamas stressid ja närvipinged.

Sügis saabus.

Saabunud on tore sügis .
Suve minema ta nügis.
Porised tõi ilmad.
lastel nutused ka silmad.
Vihma paju alla sajab.
Mets meil vahel vastu kajab.
Lapsi täis on koolimaja.
Õppida neil kõigil vaja.
Metsas kasvab üksik seen.
Tema seelik väga peen.

Sügis saabus.


Saabunud on tore sügis.
Suve minema ta nügis.
Porised tõi ilmad.
Lastel nutsed ka silmad.
Vihma palju alla sajab.
Mets meil vahel vastu kajab.
Lapsi täis on koolimaja.
Õppida bneil kõigil vaja.
Metsas kasvab üksik seen.
Tema seelik väga peen.

Üksik hing kes kinni on rutiinis. Tal varakult tõustes juba hallid toonid silmis. Sisemuses valitseb tühjus mille pärandanud talle kallite lähedus, ning nüüdsest kõik talle ainult vastased.
Muutust ta ei taha, ei oska, ei suuda kuna kinni olen oma ametis, mis sama sünge kui tühjus hingepõhjas.
Ainult võimalust tahaks tunda, mis lahutaks keha mu hingest, vabastaks hinge sest piinast. Ainult võimalust tahaks ühte, et piinatud kehaga saaks kuuli püüda, siis saaks rahu ka sellest maailmast, sellest piinast.

Üksik hing . ( 21.11.2010 )
Üksi olla on kurb ja igav ,
kuigi väliselt nagu polekski midagi viga .
Kuid sisemiselt hing on vaevas ...
oh ilmutaks end mulle kord ka pilvitu taevas!
Nii ma soovin ...
Kuid mu soov ei näe ikka õnnelikku lõppu ,
ehk siis keeraks oma lootuse lõplikult lukku?
Kuid - võib-olla siiski annaks võimaluse ,
leidmaks lõpuks armastuse ...
Nii ma soovin ...
Juhul kui soov täitub ,
siis ka lõpuks naitun !
Oh kui koidaks selline päev ...
kas ma üldse seda näen ?

Üksik hing

Üksi olla on kurb ja igav ,
kuigi väliselt nagu polekski midagi viga .
Kuid sisemiselt hing on vaevas ...
oh ilmutaks end mulle kord ka pilvitu taevas!
Nii ma soovin ...
Kuid mu soov ei näe ikka õnnelikku lõppu ,
ehk siis keeraks oma lootuse lõplikult lukku?
Kuid - võib-olla siiski annaks võimaluse ,
leidmaks lõpuks armastuse ...
Nii ma soovin ...
Juhul kui mu soov täitub ,
siis ka lõpuks naitun !
Oh kui koidaks selline päev ...
kas ma üldse seda näen ?

Hüvastijätt
Tähtede soojuses,taevaste valguses
palju on teha,kuis jõuan ma seda
Üksik sõdur kesk lagedat välja
Palju on nõutud kuid vähe on anda

Kaugele kaugele las jäävad need rajad
Kus midagi muuta ei enam mul õigust
Miks oodates ootan ja loodan ma tundeid
mis eales ei täitu,kuid loota on hea

oh looja kas pean ma veel taluma saatust
mis andestaks mulle kui vääritu võimu
Oh oleks üks väikene valgusekiir
mis annaks mul mõtte miks edasi joosta

Kas ootaks mind keegi kes ulataks käe.
Ei üksi ei suuda ma vastu sel astu
Ja mõttetu tundub
Oh jumalad katke mul kordki veel laud
et suudaksin tunda mis maitse on elul

Siis läheksin sinna kus parem ehk elu
siin maailmas oodatust vähem sain tunda.
Piiritu armastus hävitab ikked
sajandeid loodud,kuis eksida võin

Teipoolsusest tungivad kaduvad vaimud
nad kutsuvad kaasa,neis palju on võlu

Kui läheksin kaasa,kas suudaksin jätta??
Oh jumalad veel kord mul andeks te andke
et proovisin sekkuda

Xandor

Ekslesin mööda tundmatut rada,
otsustades,et väsinud on jalad, ning
võiksin istuda natukeseks maha.
Tundes end üksiku ja hüljatuna
sel tundmatul rajal,
oleks olnud mul üht armsat
Armastust südamesse vaja.
Istudes ning pisaraid pühkides
tundsin ma tuule sosinat,et
tõuse ja ära nuta mu eksinud laps.
Tõusin ning nägin enda ees üht
pruunisilmset ning tumedapealist naist
kellel soe süda ning kaunist
naeratust võis näolt leida.
Ta ütles mulle sosistades kõrva,et
pühi pisar ning poeta oma süda mu
Südame vastu,et
saaksime tunda mõlemad seda
imelist rõõmu
kuulates seda kaunist südame laulu.
Surusin end sinu vastu ning
põimisin käed ümber sinu keha
tõstsin pea ning suudlesin su
päikseloojanguliselt kuumi huuli
ning vaadates sinu ilusatesse silmadesse
taipasin kohe, et see on minu armastus
mis puudus mu südamest.
Sosistasin sulle tasa kõrva sisse
ühe imelise tunde oma südame seest
ning me sulasime üheks ja panime sellele tundele nimeks
-MEIE ARMASTUS-

Saabunud on tore sügis .
Suve minema ta nügis.
Porised tõi ilmad.
lastel nutused ka silmad.
Vihma paju alla sajab.
Mets meil vahel vastu kajab.
Lapsi täis on koolimaja.
Õppida neil kõigil vaja.
Metsas kasvab üksik seen.
Tema seelik väga peen

Üksik lumehelves

Kuue mütsiga,
kuue haruga,
kuue jalaga,
kuue käega lumehelves
seisab üksi,
täiesti üksi
kevadvete kaldal.
Imetleb,
tunneb kuumust,
jalad muutuvad raskeks.
Ja ta kukub,
langeb alla,
sulab ühtseks kevadveega.

Akna taga krigiseb raagunud puu,
Nii vaikne ja kurb tema hääl.
Seisab seal üksi raagunud puu,
Nii hingemattev see hääl

Nii üksik see puuke akna all,
Kääksub ja kõigub ja kiigub.
Raagus on puuke akna all,
Nii tasa, üksinda liigub.

Raagus oksi kõigutab tuul,
Sasib nii õrnalt neid.
Liigutab oksi raagunud puul,
Nii hellalt hoiab neid.