ISTUN ÜKSINDA JA VAIKSELT PANEN TINA
KIIKAN PEEGLISSE SEALT VASTU VAATAB MINA
ÜSNA SARNANE MU SEINAKELLA KÄOGA
JUUKSED SORAKIL JA MUIDU LOLLI NÄOGA

Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...

TA SURUB SUULE
JA SÜDAMELE,
MUUTUB OHTLIKUKSKI,
MATAB VAHEL HINGE.
TAHAKS TA SINULE
HOIULE ANDA.
KUI SA EI SÖANDA
TEDA IGA PÄEV
ÕLUL KANDA -
VAHEL ÕHTUTI,
KUI VAATAD PEEGLISSE,
PAITA PÕSEGA — EHK SOBIB TA
SU SILMADE VÄRVIGA.
ÜKSINDA MA
NIIKUI NII
EI KANNA TEDA ÄRA.

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Oled vaid sina,oma maailmas
mis täis valu või siis rõõmu,
mida teistega jagada ei saa.
Tahad öelda,kui palju ta tähendab sinule,
hojad teda südames ega unusta,
teda hetkekski.
Oled vaid sina,kes hoolib ja armastab,
aga jääd ikka üksinda enda maailma.
Tahad vaadata tähti,näidata kuud,
minna koos päikeseloojanguga.
Üksinda naudid sa elu,sul pole vaja kedagi muud,
unustad peagi valu,ja näed ka päikest ilma temata.
Lähed oma teed,kui ta püüab võtta sult käest,
polnud sind enne tema jaoks,pole ka nüüd.
Oled üksinda ja sellest piisab,et üksindus
sind looja ei viiks.

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...

Ema,õde elutoas,
mina olen enda toas.
Isa täna kaua tööl,
jõuab koju alles ööl.
Jõulud varsti on kohal jah,
uskumatu,aga vot on jah!
Õues ilm on väga kole,
jõulutunnet üldse pole.
Selgub isa jõuab varem,
see on küll nüüd tsipa parem.
ting tong ting tong till toll
helisebki uksekell.
Isa pole üksinda,
tuleb jõulukuusega!
Kuuske ostmas tema käis,
tuba kuuselõhna täis.
Kuusejala otsin ma,
õde mind nüüd aitab ka.
Kus on peidus kuuseehted?
Sädelevad,kuldsed,pehmed?
Üles leitud kuuseehted,
sädelevad kui ka pehmed.
Ära ehime me kuuse,
küll on uhke puu see!
Kuuske ilus vaadata,
küll nüüd jõulud tulevad...

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.

Minu sõber on see, kel kõigest ma räägin,
Minu sõber on see, kellest rääkima jääksin,
Minu sõber on see, keda austan ja tean,
Minu sõber on see, keda kõikjale vean.

Oma sõpra ei suudaks jätta ma hätta,
Oma sõpra ei tahaks ma üksinda jätta,
Oma sõpra ei laseks ma kaugele minna,
Läheksin temale järele sinna.

*2009 suvi*
Olin sellel hetkel 12 / 13.

Minu sõber on see, kel kõigest ma räägin,
Minu sõber on see, kellest rääkima jääksin,
Minu sõber on see, keda austan ja tean,
Minu sõber on see, keda kõikjale vean.

Oma sõpra ei suudaks jätta ma hätta,
Oma sõpra ei tahaks ma üksinda jätta,
Oma sõpra ei laseks ma kaugele minna,
Läheksin temale järele sinna.

Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.

Mida ma siin ootan veel..

sa ei pane mind niikuinii tähele

sinu jaoks olen ma õhk

nähtamatu ja lõhnatu

Mida ma veel unistan sinust

Miks sa mind küll ei armasta

Kas tõesti pole minu jaoks õnne

Pean ma tõesti Jääma üksinda-Sinuta

Ma ei taha kedagi teist

Sina oled mu maailm

Kuid sa ei tea seda...

Kui sa vaid märkaksid mind

kui sa vaid armastaksid mind

Kasvõi natuke..

Mida ma küll ootan ja loodan

et sa kunagi minu omaks saad.

Miks mind pole sinu jaoks olemas

Kas tõesti ma olen õhk..

Või siis vaim

Miks ma küll sind öösel unes näen?

Kas ma hakkan hulluks minema

sul ju keegi teine

keda sa armastad

Aga mis minust saab?

mitte midagi..

Jään yksikuks

vanaduses meenutan..

Milline sa olid

ja kui kallis sa olid minu jaoks!

Küsimusi palju, aga vastuseid NULL

Vaeseke sa üksinda,
muserdatud hing,
purustatud süda.
Mis juhtumas on veel?
Varem sinu soontes veri pulbitses,
nüüd vaid süda teeb grimasse.

Kuid ära muretse,
kui vaid tormituul tuleks
ja ära viiks kõik pisarad.
Kuid oh häda!
Kõik ei olegi nii lihtne,
kõik ei ole lihtsalt ära visata.

1972 Sõmera

Akna taga krigiseb raagunud puu,
Nii vaikne ja kurb tema hääl.
Seisab seal üksi raagunud puu,
Nii hingemattev see hääl

Nii üksik see puuke akna all,
Kääksub ja kõigub ja kiigub.
Raagus on puuke akna all,
Nii tasa, üksinda liigub.

Raagus oksi kõigutab tuul,
Sasib nii õrnalt neid.
Liigutab oksi raagunud puul,
Nii hellalt hoiab neid.

Üksinda, nii üksinda,
Istun siin ja ootan.
Ootan, et tuleks keegi,
Kel miskit head mul' öelda.

Tuul puhub kurvalt, hädiselt,
Süda,õrn, ta väriseb,
Väriseb ta kurvas valus,
pole, kes mind armastaks.

Üksinda, nii üksinda
Näen,tunnen,end tühjana,
Näen valu, see peegeldab,
Mu silmist, nii tühjadest...

on ära õitsend kaunid õunapuud,
kaugel sügavas hinge põhjas tundmatuses,
ning puhus hinges jäine tuul.
Kaugelt nägid eemal sa mind puude all üksi istumas
mu ümber puhus jäine külm tuul,
siis olin ma nii õnnetu ja kurb,
sest käisin üksinda valel teel,
ma tean ei süüdista ma sind,
ning andestada võime kord veel.
Ma ei saa ilma sinuta ei suuda,
näen üks kõik kuhu läen,
leian sind taas varjuna eemal.
Kord tuleb päev mil mõistame,
et ära on õitsenud õunapuud,
taas kevadel õide puhkevad,
õnnetu eest ma tean ei saa ju varjuda.
Andestada võib mu mu arm kord veel,
kord tuleb päev mil mõistad,
kui ma sind kinni ei suuda hoida,
olen üksi jäänud õunapuudega,
mis tol päeval meile õitsesid.