WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust

elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg

vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest


Hinne: 4.5/10 (4 hinnet )

tundmatu (23.04.2008)

kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust

elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg

vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest


Hinne: 1.9/10 (15 hinnet )

salla (27.04.2008)

Ei uskund veel eile
et aeg on määrand minu teele
tulevikku sünget,kannatust
ja üksinduse igavust

karm tõde on tänaseks see
aeg, see võitmatu isand
julmalt on kohelnud mind
võtnud ta selle mis edasi viis
võrdse võimaluse teiste seas

kuid elujanu elab veel
ta saatusega jonni ajab
ei alla anda pole tahet
armu tunda
hing soovib veel


Hinne: 6.7/10 (3 hinnet )

salla (01.09.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 7.8/10 (25 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.


Hinne: 9.0/10 (4 hinnet )

Must Päkapikk (04.07.2009)

Kadunud hing

Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.

Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.

Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.

Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.

Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 9.4/10 (82 hinnet )

Kairi Kuusemaa (22.03.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (605)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2020 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww