Üks aasta on väga pikk
lausus laps ühel vaiksel viivul.
Taat muigas, pai päkapikk
aastad mööduvad linnutiivul
Aastad tulevad
aastad lähevad-
ajal on alati rutt.
Minnes nad viivad,
tulles nad toovad-
kuid alati midagi uut...
Ajaring
JÕULUD TÕID LUME
JA OODATUD VALGUSE.
LAHKUNUD AASTA TOOB
UUE ALGUSE.
SOOVIDE KARIKAS
LOOTUSI TÄIS,
OOTAB AEGU
PAREMAID, HÄID.
IGATSUS SIISKI
VÄIKE JÄÄB HINGE –
KAS EI VÕIKS NEED AASTAD,
MIS ELUTEEL MEID SAATVAD
AEGLASEMALT TEHA RINGE!
Nii imeliselt valge täna maa
ja värvilistes tuledes kõik majad.
Siin läbi paksu lume lendab saan
ja sädelevaid helbeid aina sajab,
On käes jõuluöö, on käes jõuluöö.
Su kodutuppa mõnus hellus poeb,
on ärevil nii väikesed kui suured.
Sel hetkel aastad põrmugi ei loe,
kui seisad vaikselt jõuluvana juures.
On käes jõuluöö, on käes jõuluoo.
Su hinge rebib lahti küünlaleek,
ka pisar poetuda võib täna silmast,
kui seisad mõtteis pühal Jõuluteel,
ei hoolima pea ajast ega ilmast.
On käes jõuluöö, on käes jõuluöö.
Kaovad hommikud aastate uttu
heliseb õrnalt mälestuste kell,
aastad mööduvad ruttu
süda sellele mõeldes on hell,
võta pits ja pea aru,
sünnipaev sul olgu maru,
aastad ärgu loogu pähe
neid sul esialgu vähe.
Aeg kunagi me käest ei küsi,
kui kiirelt ta võib lennata,
ei aastad iial paigal püsi,
kuid kustutda neid ka ei saa.
Aastad on kui liiva terad,
nad märkamatult kaovad käest.
Kuid igas väikses liivateras,
on peidus osa sinu eluteest.
Suudlen kätt ja suudlen varvast,
kallistan su kaela karvast,
rõõmuga me silmad näevad,
et ka sinul aastad läevad!
Sul aastad olgu õnne täis
taskud olgu raha täis
vahel arva süda täis
sünnipäval ise täis:)
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
Kas mäletad veel oma lapsepõlve mänge ja sekeldusi,
ema helli,kuid vahel ka karme käsi?
Aga täna ? Kas ikka veel hoiab ja kaitseb sind ta,
tea,see on armastus,mis temas ei väsi.
On aastad teind tööd ja aegade pintsel
on lisand ta juustesse halli.
Ikka silmad tal rõõmsad ja käed, nõnda töökad
jäävad lapsed tal alati kalliks.
On palju ta näinud ka muret ja vaeva,
meid õpetand,kasvatand üles.
Tooks talle kasvõi kimbukse õisi,
mis korjatud niitude sülest.
Las olla nad lihtsad,need looduse õied,
neis on päikest ja sinitaevast.
Aseta nad tal kas vaasi või sülle
tänuks eluteel nähtud vaevast.
Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:
"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.
Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"
Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.
Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.
käisid ammu mardid hallid
kadrid läksid oma teed
tulemas on pühad
kallid on julgevad aastad see!
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.