Lill õitseb ja unistab
Öö suudleb ja armastab
Mina mõtlen ja loodan
Juhus kokku meid saadab.

Kui hea on mõelda,et Sul on sõber,
kes Sinust mõtleb,Sulle andestab,
Sind ootab ja armastab.

Ära unusta lille
ära unusta mind
ära unusta tüdrukut,
kes armastab sind

Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..

Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??

Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..

Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??

Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...

Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..

Meis kõigis on natuke tõde,
olgu see kui valus tahes,
murdub ka minu süda kunagi...

Igal hingel on keegi, keda oodata
oodata nii, et hing on valus,
ootamine mis näib mõtetu,
kuid ei leia me sellele vastust,
miks me ikka ootame..

Igal hingel on süda, mis kannatab,
kannatab mõtetult kellegi pärast,
sest ta teab et poleks mõtet,
valada pisaraid ja verd,
sest need ei jõuaks sinuni,
et sa teaksid kuidas ta kannatab..

Igal hingel on õnne ja rõõmu,
nautida elu ja unustada minevik,
sest pole ta ainus,
kes väärib sind,
kui jätab sind ootama,
ise lootes et andestad talle kunagi..

Igal hingel on olemas keegi,
kes salaja armastab
ja sind oma mõtetes kaasas kannab,
kuigi talle näib see lootusetu soov,
et võiksid armastada teda,
kuid sa ei tea,
kui ei proovi...
sest igal hingel on olemas keegi,
keegi kes armastab sind, kuigi sina..
seda ei näe..

Oled vaid sina,oma maailmas
mis täis valu või siis rõõmu,
mida teistega jagada ei saa.
Tahad öelda,kui palju ta tähendab sinule,
hojad teda südames ega unusta,
teda hetkekski.
Oled vaid sina,kes hoolib ja armastab,
aga jääd ikka üksinda enda maailma.
Tahad vaadata tähti,näidata kuud,
minna koos päikeseloojanguga.
Üksinda naudid sa elu,sul pole vaja kedagi muud,
unustad peagi valu,ja näed ka päikest ilma temata.
Lähed oma teed,kui ta püüab võtta sult käest,
polnud sind enne tema jaoks,pole ka nüüd.
Oled üksinda ja sellest piisab,et üksindus
sind looja ei viiks.

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin

päkapikud

Üks väike armas päkapikk
vormib piparkooke.
Teine väike päkapikk
segab jõulujooke.

Kolmas väike päkapikk
korjab mandariine,
neljas üles kirjutab:
"Kuhu me need viime."

Viies väike päkapikk
korjab komme kokku.
Kuues väike päkapikk
teeb kõrtest jõulusokku.

Seitsmes väike päkapikk
pakib kingipakke.
Kaheksas on veidi laisk:
vahib lihtsalt lakke.

Üheksas teeb õmblustööd:
paikab taadi kuube.
Kümnes linde armastab:
seob jõuluvihke puule.

Nad usinasti teevad ööd,
et jõulud saaksid tulla.
Ja kui valmis saanud kõik,
eks nad siis rõõmsalt hulla.!

oma unistustes istun ma süles
minu ümber on kaitsvad käed
ma olen õnnelik
õnnelik
sest see keegi mõistab
hoiab ja armastab mind
üks paigake siin ilmas on
jah
ainult
unistustes

Oled taevalikkuse kehastus ja selleks ka jääd,
muudad mind headuse poole, nüüd tänutäheks, näed:
Kingin sulle oma südame, mis armastab sind,
sa väärid seda rohkem kui ükski teine hing
ning ei taha jääda ilma sinust, nii erilisest inglist,
kelle taevas saatnud mulle, elu suurimaks kingiks.
Palun tea, et iial, sinust halvasti ei arva,
hoolin liiga palju selleks, et teha sulle halba.

Ela ilmas, kui lind,
pea meeles ka mind,
sest mul on süda,
mis ARMASTAB SIND!

Ema armastab ju mind,
ema on mu päiksekiir,
aitab mind kui jalas kild,
emal põses naerukiir.

ma armastan sind .
kuigi ma pole sind kunagi näinud
aga armastan ikkagi sind
armastan nii palju.

et sinu nimel olen valmis surema
ja sulle annma oma elu .
et sina saaksid olla õnnelik
ja leida omale armastusse

armastuse

kes sinust hoolib
kes armastab sind .
kes ei valeta sulle
kes armastab sind sellisena nagu sa oled.