Põletatud sinililled ja kullerkupud,
lõkke ümber lapsed jooksmas.
Tahamased, põlenud väikesed näpud
nii lapsed ema koju ootmas.

Päike juba kustund, ära põgenend siit,
kus tõusnud on õel ja kuri.
Maha kistud verstapost ja teeviit,
möödub eksind rändaja, eksind vari.

Ega hommik siin ilmas ei too head,
kõik ühtselt hall ja tume.
Siin-seal velelevad laipade read
ja kõik järksu nii vaikne, nii sume.

Aegamööda maailm end jälle jalule veab,
Eelmine õhtu on unustatud ära.
Inimsugu end järgnevaks ööks valmis seab,
siis laotub pimedusevaip, ning suletakse värav.