Õues langeb valget lund,
istun aknal, ei tule mul und.
Järsku lumesadu lakkab,
kuid hoopis vihma sadama hakkab.

Ahjus sees on juba mõnigi kraad,
sest seal peidab ennast jõulupraad.
Kärsitult kõik kinke saada loodavad,
jõulumehe abilised neid ju toodavad.

Kallis Jõuluvana!

Aktsiaid mu kingikotti-
Tallink poleks paha!
Luba erastada mõni
looduskaitseala!

Tee mind kuulsaks sportlaseks
ja anna kullasära!
(kui sa teed must Värniku
siis tapan ennast ära)

Pane selja peale pekki,
viska rinda lihast-
et ma meenutaksin suurt
Baruto moodi tihast!

Kingi mulle korralikud
välismaised suusad.
Naisele too nägu, aju
rinnapaar ja puusad

Vala otse suhu viina
kui mul käivad neelud!
Pärast siirda mulle maks ja
uhiuued neerud!

Väljakul on Jõulupuu

Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.

Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.

Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.

Jõuluvanal paha tuju,
seisab nagu marmorkuju.
Eile ennast täis ta kaanis,
hommikul end leidis kraavis.
Kingikoti maha jõi,
põdrad kõik sakuskaks sõi.

Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...

Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

On kätte jõudnud jõulukuu,
on näha jälgi lumes, puul.
Kes küll ringi kõnnib nii,
et ennast näha pole siin.

MA ARVAN PÄKAPIKUD NEED!

Nad kõikjal ringi liiguvad
ning jõulusoove kuulavad.
Et jõulutaat see teada saaks,
mis kingiks lapsed soovivad.

Kui ärgates klapid sain peast,
siis tundsin end õige heast.
Minu kõrval kaks meest lõivad nurru,
mõtlesin... olen teinud nendega hullu!
Aga hea tunne sellest ei kadund
ja uus idee ennast adund,
jõuluajal on mehigi topelt, TURVATUNNE ja nagis KAKS JOPET!

Ise kuuse tuppa toome
ise ära ehime.
Pärast ennast täis joome,
kargame ja vehime.

Kas sul on ka jõulutaat
sellel aastal jõulusaan?
Lund on õues nõnda vähe,
lumememmgi meelest läheb.
Kus see talv küll ennast peidab
äkki sina tema üles leiad.

Tuli maha lumi
ja karul tuli uni
Lumi on nagu valge vaip
kuna tal on oma paik
Lastele meeldib lumega mängida
aga ise nad palju hänfivad
Lumi tuleb talveks maha
meie kauni ukse taha
Lumi suvel seisab taevas
sest mu isa auku kaevas
Lumi on üks tore asi
kevadeks ta koju kasib
Jõuluvana sõidab pma saaniga
oma suure plaaniga
Päkapikud käivad sussist-sussi
mis siis kui lapsed omadega vussis
Jõulud vahel mustad ole
nii see väga kole
Valged jõulud on parimad
lapsed ennast harivad
Jõulud on suur püha
vahel tuleb ka köha

Nagu üleval nõnda all
Kinni püüa lumepall
enda sisse rahus vaata
siis on kinke elult loota

Elu saadab kinke häid
silitab Ta heade päid
täitunud Su jõulusoovid
südamest need Sulle loodi

Tänan ingleid ja kõikevõimast, päkapikke ja ise-ennast
elu ongi rõõmus jõuluaeg
kus imesid Sa alatasa näed.

Nääri sokk pokk pokk pokk kaasas tal oli streptokok(mädapisik).
Ravis ennast rohuga
ise paksu õllle kõhuga.

Esimesest paksust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast
nüüd ma kaunim olen vennast,
ent oh imet vend ta ees
seisis lausa lume sees,
valged olid teised puudki
karukoobas ja veel muudki.
Sellest lumevalgusest
talvekuu sai alguse.

Muuda ennast

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!


H.Runnel

Kes küll ukse taga on?

Kes küll ukse taga on,
ega mitte kärnkonn?
Kes küll oleks tema,
ega see ei ole ema?

Näita ennast kohe,
sa ei ole lohe!
Mulle meeldib see,
näitab mulle keelt

Mulle aitab juba,
mulle meeldib oma tuba.
Kohe on kõik,
tee peal lookas lastehõik.

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll,
kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat,
lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!

ei taha kingituseks roose,
ei taha kunstipäraseid vaase,
ei taha armsaid karusid ma,
TAHAN TUNDA ENNAST HEA SÕBRANA.

Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.

Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.

Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta...

Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta...

Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.

kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust

elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg

vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest

Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks

Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha

Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks

Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim

kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust

elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg

vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust

Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
armastus ei suurustle,
ta ei ole iseennast täis,
ta ei ole viisakuseta,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu,
ta ei pea meeles paha,
ta ei rõõmutse ülekohtust,
aga ta rõõmutseb ühes tõega;
tema vabandab kõik,usub kõik,
loodab kõik,sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski.

1.Korintlastele 13
Pauluse 1. kiri korintlastele.