Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.

Soovin sulle ilusat jõulu aega,
et su soovid kõik täituksid!
Et sul kinke oleks palju
ja häid soove kuhjaga!

Minu soov ei täitu kunagi..
Olen üksi kodus ja
kuulan õue hääli,
akna taga puhub tuul
ja vihma sajab vastu klaasi.

Südames on kurbus,
külm ja kõle on olla..
Olen oma mõtetes
ja unistustes suurtes..

Kuid on ju jõulu aeg
ja mul ei ole seda tunnet,
et jõulu aeg on käes..
Peagi saabub aasta uus,
kuid siingi midagi ei muutu,
kõik jääb ikka nii,
nagu oli eile...

Ma ei tunne ennast

Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.

Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.

Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.

Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.

Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.

Kuulen hääli oma peas.
Mõtteid vaikselt mõlgutan.
Miski tuleb varas eas,
et, mis sa laps nüüd nõrutad.

Vastan vaikselt, tasakesi.
"Eh, lähme mitmekesi,
sukeldume unistustemaailma.
Ja unustame probleemid