Aiskellade habrast tilinat
ammustest aegadest tilgub...
Küünlavalgusest kuldset helinat aknaist ja südameist vilgub...
Taas süütame kodudes küünlad, las valgustab südant see lõõm.
Nii põlegu ära kõik mured ja alles jäägu vaid rõõm!
Sama habras ja õrn kui elu
on tuules värelev küünlaleek.
Keset pühadeootuse melu
leia aega ka mõtiskluseks.
Vaikust kuula ja leeki vaata
salasoov leia südames,
et siis talveöös teele saata
selle võiksid head soovides.
Ära unusta seda, kes ootab,
ava süda ja pühenda end
küünlaleeki sa hoolega vaata
seal avaneb ulmade hing
Küünlaleegis on õnne ja valu
hingevärinaid, armastust.
Ta on habras ja õrn nagu elu
sunnib paotama hinge ust.
Kingul kasvab kuuseke
Üsna örn ja habras veel
Kohev lumi kaitsmas külma eest
Kuu ja tähed valgustamas ööd
Las ta kasvab sirgub veel
Rõõmusatb meid igal jõuluööl
Tuppa too vaid oksake
Loodan rõõmutab see jõulumeest ja memme ka.
Jõulu eel
On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv
Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal
Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad
On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...
Armastus on uue elu alus,
lapseootus kauneim aeg meie elus,
kui väike ime kasvab ema rinna all,
nii habras, puhas hing on tal.
Ei tea ta veel mis elus ootab ees,
nii turvaline, mõnus emaüsa sees,
on kasvada ja ootata mil saabub hetk,
kui alguse saab raske sünniretk.
On siia ilma jõudnud nüüd see ime,
kes kannab kaunist ..... nime,
need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,
ei kaunimat tea meist keegi juu.
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks
Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha
Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks
Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim
pööran oma pilgu sinu poole
lauge looritamas habras pilv
kuidas võiksin kirjutada järge loole
südames kui endal vihmane on ilm
*****
Jooksen koos sinuga ajaga võidu,
lagunev rippsild me jalge all kõigub.
Trotsides ohte pea-ees jooksed tulle,
elu on ilus-kõik lihtne näib sulle.
Vajuta pidurit,aeg võta maha.
Tõesti kas kõrgelt sa kukkuda tahaks?
Kui sa mu`st hoolid,siis seisata hetkeks
ning minu sõnade üle sa mõtle...
Hoiaksin aastaid su kätt oma käes,
näha sind tahaksin jah iga päev.
Mõistuse häält aga kuulda ma võtan.
Ütleb see mulle,et liialt ma ruttan.
Habras me õnn,palun hoiame seda.
Kahju kui kord peaks ta purunema.
Seepärast hoian sind tormamast tulle
-kaotamiseks liig kallis sa mulle.....
Kadunud hing
Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.
Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.
Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.
Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.
Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.
Kairi Kuusemaa
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.