Mul on kodus suur hall kass
küll on kole elukas,
ühtelugu suppe solgib
ema teda tihti kolgib.
Isa ütles, lööme maha,
sest saab hea kraenaha,
aga mina küll ei taha
hallil kassil haiget teha.
Mõtlesin ma täna ringi
parem teen tal jõulukingi,
sorteerin oma rahakotid
ostan lõksu, püüan roti.
Siis saab kass aru jõuludest
ütleb " näu " kingi eest !
( Uuno Laht )
Jõuluõhtune kirikukell
Pimm-pomm, pimm-pomm...!
Kõrgelt tornis kajab kell,
pühalik ja pisut hell.
Pimm-pomm, pimm-pomm...
Mõtlen, miks ma olin paha,
ja et parem olla tahan,
ja et oma sõbrale
haiget kunagi ei tee.
Pimm-pomm, pimm-pomm...
Hinge teevad hellaks
vaiksed jõulukellad...
Ükskord üle eestimaa
lendas saaniga jõuluvana.
Rumalusest äärel tukkus
kogemata välja kukkus.
Kukkus jõkke
ai-ai-ai
nüüd mind kinni pistab hai.
Kaldal naeris konn mis kole
ega eestis haisid pole.
küsis kas sa haiget said,
lohutas ja tegi pai.
Palju tänu sulle konn
ülikond,
mul märg vaid on.
Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nukker on ta meel,
võib kalli kalli teha veel.
Ja kui ei lohuta ka see ,
siis oma kompvek pooleks tee.
Sind kui sõpra,
hinges hoian hellalt,
et ta ei puruneks,
sest see on kui klaas
mis võib katki minna.
Ei taha haiget teha sulle,
parem hoida side soe ja südamlik,
siis meil mõlemil on sellest hea!
Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!
Kui vahel on raske,kutsu mind
Kui lained üle pea löövad
Olen mina su päästerõngas
Kui tahad nutta,nutame koos
Kui elu teeb haiget,toetan sind
Kui oled kaugel,siis ootan sind
Sest tean,sa armastad mind.
Nüüd peeglisse ma vaatan ja küsin enda käest.
Miks oled sa kurb ja nutad koguaeg.
Kui peeglisse ma vaatan ning vastan siis endale.
olen lootusetult armunud ja süda peksleb sees.
tahan minna Ta juurde ja öelda mida tunnen.
Kas vastab ta samaga või haiget teeb mulle.
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.
Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.
Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.
Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.
Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.
Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.
Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.
Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.
Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..
Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.
Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.
Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.
Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..
See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...
Nii vaikne ja rahulik võib tunduda tee,
millele pole määratud veel suund..
kui teaks mida teha ja kuhu minna,
siis oleks see tore et on olemas keegi,
kes ootab kes igatseb ja on olemas.
Kõik võib tunduda küll hetkel halb,
kuid minevikuta pole tulevikku.
Me kõik kannatame ja ootame..
ootame kedagi kes meid armastaks,
kuid ma tean et on olemas see keegi,
kes minu järgi igatseb.
Pole arvanud ma eales halba,
kuid ei taha haiget teha sulle,
ei suuda lihtsalt elada..ja olla õnnelik,
see oleks nagu liig minujaoks..
kuigi tean et pean mõtlema tulevikule,
elan ikka veel minevikus ja olen selles kinni.
Poleks nii kauge see tee,
mis viiks sinuni..
ei tea kas siis oleks kõik teisiti,
kuid ühte kindlalt ütlen sulle,
sa jääd selleks kes sa oled,
mu südamesse alatiseks!!
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Elu kaugused mõõda sammudega.
Südame tundeid kuula, südamega.
Elus eksitud teid ära kahetse.
Südames valud maha mata.
Tea ,et oled eland elu mis
on väärtuslik.Õppetund
on õpetlik.
Kui oled kukkund ,
löö käega ja tea ,
et sa pole üksi.
Kahetsemiseks
pole põhjust,
pisarad tuhmuvad.
Sära ära iial kaota.
Tunne rõõmu lastest ,
loodusest kes kunagi
sind üksi ei jäta
ka siis kui oled
haiget saand.Õitse
edasi ja tunne ,et
elus pole kukkumine
valus.Tee kus
käid on ammugi tuttav.
Vaiki, kui tunned ,et saad
kõigest üle.Astu vapralt edasi
sära nagu poleks midagi.
Aru ma ei saa
mis inimestel viga
kõik on nii faking kurjad
11teise ja enda vastu
kas tõesti peab
olema piitspeenike ?
kas tõesti peab
end ilu nimel ohverdama ?
kas tõesti peab
teiste üle naerma ?
kas tõesti peab
karjuma ja vaidlema ?
kas tõesti peab
teistele haiget tegema ?
kas tõesti peab ?
EI !
mis inimestel viga
ma aru ei saa
kui tahate olla kurjad
vaenulikud ss ..
ss tapke end ära
kuid jätke teised rahule
laske teistel elada ..
teised pole süüdi teie põhjakäigus
teised pole süüdi teie mõtetuses
teised pole süüdi , et teie ei saa hakkama
kui teie ei suuda , ss ehk teised suudavad ?
teie pole maailma naba
teie pole keegi , et saaks teiste üle kohut mõista !
:'(
Sa ütled, et hoolid minust,
et olen su jaoks kõik.
Miks valetad küll nii palju,
sa tead, et olen lihtsalt naine,
kes sul praegu on ja kui leiad parema
siis jätad mu maha.
Kui hooliksid siis ei teeks haiget,
ei ütleks neid lauseid,
mis teevad mulle haiget.
Ei ütleks et armastad mind,
kuid ei mõtle seda tõsiselt.
Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.
Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.
Õige sõber.
Kui sõbral on valus ja haiget ta sai,
siis lohuta teda ja tee talle pai.
Kui abi sest pole, ikka kurb on ta meel,
sa kalli võid teha- nii paremgi veel.
Kui ikkagi rõõmsaks ei teda tee see,
võta viimane kompvek ja pooleks see tee.
Parimaks kingiks mis sõbrale tahta,
on see, kui ei hoita vaid enese nahka.
miks varjad mu eest sa asju ,
miks oled sa külm mu vastu?
miks haiget mul teha soovid,
teevad haiget mu südame löögid
arm see kustumatu ja ilus tunne
mis oli kord ja eal ei kordu
sa tulid mu ellu olid ilus kui aare
aga ei iialgi enam ei kordu need tunded
ei iialgi enam sa rännata pilvel
ei iialgi enam saa tunda me kirge
miks jätsid mu maha ?
ma ju armastasin sind
sa hülgasid mu
leidsid teise sa siis
olin noor ei teadnud ma siis
kuidas armastus haiget teha võib
südant põletada , armu kustutada.
sa armusid kellesegi keda põlgasid terve elu.
ma ei vihka sind soovin sulle vaid head
et leiaks sa oma õnne
mida mina iial ei leidnud
minu õnn oleks olla sinu kõrval
kuid ma ei saa
õnn jääb igavesti mull leidmata.
Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !
Ma komistasin ja valusalt kukkusin
ma ei vaadanudüldsegi maha.
Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,
kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.
Sai haiget mu süda ja hing
Ka eneseuhkus kannatada sai.
Näe sulguski jälle nõiaring,
ja jälle ma ütlesin ain ult ai.
Valust pisarad valgusid silma,
valust olin lausa hingetu.
Ei märganud isegi sajust ilma,
sellest alandusest olin lausa keeletu.
Oleksin tahtnud karjuda ja nutta
ka laamendada ma oleks võinud.
Minu tunded tallati lihtsalt mutta,
sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid,et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
Tuuleiil rõhub su hinge,
tuuleiil haiget teeb,
tuuleiil viib sind su teele,
tuuleiil takistab teed
ei südamel liikuda lase,
ei rägastik lihtsusta
su tunnete liikumist meres,
su tunnete tõelisust
sellest kõigest sa välja nüüd pürgid,
ja seljataha kõik see jääb.
siis uuesti pöörad end ringi
ja tuuleiil jälle nii haiget,
ta suurt valu hinges mul teeb
jooksed ja kiirustad,praegu siin
juba sinna
maale ja linna ,koguaeg mõtled
kuhu minna
mõtled ja stressad .ütled ja
haavad
lähedased haiget saavad
ei peatu,ei taha,koguaeg rajal
kas tead et hing rahu vajab
silma vaadates kurbus vastu kajab
iga päev torm ja vihma sajab
tunned et koguaeg minema pead
hingevalu kaasa vead,sihid sead
sest tead , et jõuad nendeni
aga kas see on see mida sa vajad?
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes, seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean, mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab, et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd püsti ajad,
seistes hädiselt hobuse najal.
Hetk hiljem sadulas istud,
kindlamalt kui kunagi varem.
Veel pisut ja juba sa muigad,
teades- homme on kindlasti parem!
Triin K