Jõuluõhtu küünlaleek
las räägib sulle kauni loo,
jõulurõõmu, jõulurahu
see las sinu hinge toob.
Kui säravad tuled me jõulupuul
ja väljas on külm ning kõle,
siis südameid soojendab armastus...
ära hinge Sa sellele sule!
Sa tule ja vaata ja kuulata...
valge lumi meid jõuluga tervitab,
ta tuleb ja tahabki hiilata,
tuua rõõmu ja rahu, mis värvikas.
Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.
Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.
Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.
Lapsepõlve jõuluõhtul
küünlatuli, aisakell
kauge kuma nendest õhkub
hinges mälestus nii hell!!
Tasa langeb jõululumi,
jõululaps,kui hea,et tulid.
Panid hinge särama,
laulud suule hõiskama!
Täna lendab jõuluingel,
vaikselt üle meie maa.
Puudutab ta iga hinge,
kuldse jõulusäraga!
Jõluvana jõluvana sa olnud kaua teel.
Meie pere ootab juba sind,
oma talu teel.
Mil tuled sa, mil tuled sa, kallis jõlumees.
Sind ootame alati detsembri kuu sees.
Sulle me pakkume piparkooke ja jõluklögi,
meie lastel salmid meeles ja Eesti keeles.
Jõluvana jõluvana su tulek rahustab me hinge.
Ja jõlutunne see jääbki me hinge.
Jõuluks ma ei oota tasu
mööda läinud aasta eest
ma ei soovi saada kasu
juba läbi käidud teest.
Piisab lihtsalt lahkest pilgust
mõnest hingevärinast
kuuseküünla valgusvilgust
vorstipanni särinast.
Oh tule jõuluöö tähetund,
maailma üle end laota!
Too kõigile vaevatuile und
ja kahtlused hingest kaota!
Suur rahu mu südamesse too
kui lapsuke püha ja puhas,
kes sõimes sündis hele ja noor,
kui lilleõilmeke luhas.
Saabub õhtu üks kord aastas,
raugeb sadu, vaikib tuul.
Sumbub kõik, mis hinge laastas,
küünlad süüdatakse puul...
Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.
Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.
Langeb lund ja jõuluaeg on käes,
vaikselt piiludes ehk päkapikke näed.
Soovin silmadess tähesädemeid,
hingerahu täitku kõigi südameid.
VARSTI KÄES ON JÕULUAEG
KAOB SIIS VIHA, KAOB KA VAEN
INIMESTEL NAERUL NÄOD
KÕIGIL INIMLIKUD TEOD
ANDESTADA, MÕISTA TEISI
ET HINGES JÕULURAHU LEIDA VEIDI…
Tänane päev on kummaline,
juba hommikul ärgates sumedat valgust aknast paistis,
päeval päike meid tervitamas käis
ja õhtuhämaruses käik kalmistule ja kikiku hinge nii hellaks tegi, et see puruneda võib.
Ahi on köetud ja toas on soe,
lõhnab verivorsti ja kuuse järgi.
Laud on kaetud ja kõik on koos,
nii on jõulud me pere loos.
Siis jõulutaadi külaskäik kõik pahupidi lõi, oh seda sära, mis silmisse tõi, kui kingikoti ta lahti lõi.
Nüüd lõpetama pean ma loo,
et natuke, veel olla koos.
Jõulukuu
Aasta pimmemb kuu om jõulukuu,
aasta kõgõ tähtsamb puu om kkuusõpuu,
tä tuvvas mõtsast lossi,tarrõ,liina,
tä all küll süvväs,lauldas,võetas viina.
Tä ossõ pääle pandas karda,kulda
ja ilma küünaldetä toimõ küll es tulda.
Meil jõulupuu tuub hinge rõõmu,rahu,
ei kurbtust,murõt sinnä mahu.
Pia terve kuu nüüd joostas müüdä puute.
Kas tii ka meile kingitusi tuutõ?
Mis om tuu hää ja illos,midä osta,
tuu pääle alati ei mõistaki sa kosta.
Kõik poodi särasse ja sädelesse vasta,
sul rahul raasugi ei olla lasta.
Ja omgi hää: keset valgust,inemiste ruttu
sa nigu loet jõulumuinasjuttu.
Ku lummõ kah viil taivast alla satas
ja kuu naar üleväl ku kuldne ratas,
siss näet,et kuri,illos inemistemaa
viil armsambas sul jõuluaigu saa.
Advendiküünäl panõ akna pääle
ja mõtle elon sullõ antu hääle.
Las edesi lätt nii,kuis piäp ja lätt
uus aasta lehvitäs jo umma salaperäst kätt.
( Müller )
Lapsepõlve jõuluõhtu,
küünlatuli, aisakell.
Kauge aja tagant lõhnab
hinges mälestus nii hell!
Saab puhtaks hing kui vaatad küünlaleeki,
Kaob raskus südamest ja homne parem näib.
Kui läbi leegi silmitseks sind keegi,
ning hellalt silitus sul üle juuste käib.
Sind sellel hellal hetkel kaitseingel kaitseb,
Ta hoidvaid käsi märkad tule paistel
-----------------
Sa vaata tuld, sa kuula tuult….
On selleks õige aeg.
On jõulud, näärid, aasta uus
Hell hingetõmbe aeg
Kui sul Jõuluks pole tuju,
ähmane on ingli kuju,
siis sa Jõulusid ei saagi,
mustaks poriks jääb siis maagi.
Jõulud tuleb ise luua,
oma hinge, tuppa tuua.
Üks kord aastas on sul vaja
kõige pimedamal ajal
ühte helget valguslaiku,
kuuselõhna, süldi maiku...
Pimedus siis taganeb,
kevadjälle läheneb.
“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.
Kas kauneim aeg?
Kas kauneim aeg,
mis hinge poeb,
on suured ostud
Kaubamajast või
kõikjalt kostev
trill ja trall
-või hoopis-
rõõm ja rahu hinges,
silmis sära,
ei mingit kära?
Siis kauneim aeg
on rahuaeg,
ei ostukära
ei liigset sära?
Jääb vaid andeksand,
et oleks ruumi
meil kõigil võita
see KAUNEIM AEG.
Kauneid Jõule sulle, kes sa kaugel oled
kes sa üle mõne aja ikka meelde tuled.
kes sa hetkel oled hinge ligi,
keda nüüd ei näe, kuid mõistan ometigi
keda muidu summas tähele ei pane...
kauneid jõule, armas,
kauge lähedane...
Las ma kuusel küünlad süütan ise,
sina istu, puhka veidi, memm.
Ole mängult minu külaliseks, nii on jõuluõhtul hubasem
Kuuseokstel velkleb härmalõngu, seintel varja, leegi värelust...
Tuppa tungib piparkoogihõngu
aga hinge ootusärevust.
Pimeneb ja akna taga langeb
pehmeid lumeräitsmeid veel ja veel.tead sa, kes seal tasa lumehange hiiglasuuri vildijälgi teeb?...
jõulutaat teeb täna külaskäike, mudilased saavad kinke talt.
Mina pole ammu enam väike oma kingi leian kuuse alt...
Las ma pidulaua katan ise, kuuse alla, nii on hubasem.
Ole täna minu külaliseks, minu naerusilmne Jõulumemm.
Käes on rõõmus jõuluõhtu,
piparkoogid kaovad kõhtu,
aga kõige tähtsam veel, kuskil jõulumees on teel.
Äkki keegi koputab, mis sa enam nuputad,
teadagi ju kes on see,
see on armas jõulumees.
Salm on loetud, kink on käes,
jõuluvanaära läeb.
Aga siiski rahu, ei lapse hinge mahu.
Mõtleb, mõistatab ja teab,
tulebki tal mõte hea,
vist jõuluvanal auto rikkis,
sellepärast paps tõi kinki
Pisut tähetolmu, natukene lund,
Keegi tatsab tasa, südaööni tund
Uinuda ei saa sest ärevus on hinges
Hiilid voodist välja, saatjaks on sul ingel,
Sinu sammud on kui kassil kuumal plekil.
Ümber võtnud vana lapiteki,
sest et veidi külm, samas aga õdus,
nagu jõuluajal, ikka olnud kodus
Nii hea on olla laps ja tunda seda rõõmu.
Kuni oled noor veel, haara igat sõõmu
sellest jõulutundest, mis on haruldane,
millele ei miski pole ligilähedane.
Kuid kes siis on see, keda kuulsid kolistamas?..
See isa on, kes miskipärast kuuse all on kolistamas!
Sa küsid isalt: " Mida öösel teed siin, paps?"
Isa ehmatades hüüab:" Ära uuri elu, laps!"
Kui vaikselt lumehelbeid sajab
ja õrnalt kellahelin kajab,
siis tunned, kuidas küünlaleek
su hinge soojaks, hellaks teeb.