Lapsepõlve jõuluõhtul
küünlatuli, aisakell
kauge kuma nendest õhkub
hinges mälestus nii hell!!
Oh tule jõuluöö tähetund,
maailma üle end laota!
Too kõigile vaevatuile und
ja kahtlused hingest kaota!
Suur rahu mu südamesse too
kui lapsuke püha ja puhas,
kes sõimes sündis hele ja noor,
kui lilleõilmeke luhas.
Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.
Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.
VARSTI KÄES ON JÕULUAEG
KAOB SIIS VIHA, KAOB KA VAEN
INIMESTEL NAERUL NÄOD
KÕIGIL INIMLIKUD TEOD
ANDESTADA, MÕISTA TEISI
ET HINGES JÕULURAHU LEIDA VEIDI…
Lapsepõlve jõuluõhtu,
küünlatuli, aisakell.
Kauge aja tagant lõhnab
hinges mälestus nii hell!
“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.
Kas kauneim aeg?
Kas kauneim aeg,
mis hinge poeb,
on suured ostud
Kaubamajast või
kõikjalt kostev
trill ja trall
-või hoopis-
rõõm ja rahu hinges,
silmis sära,
ei mingit kära?
Siis kauneim aeg
on rahuaeg,
ei ostukära
ei liigset sära?
Jääb vaid andeksand,
et oleks ruumi
meil kõigil võita
see KAUNEIM AEG.
Pisut tähetolmu, natukene lund,
Keegi tatsab tasa, südaööni tund
Uinuda ei saa sest ärevus on hinges
Hiilid voodist välja, saatjaks on sul ingel,
Sinu sammud on kui kassil kuumal plekil.
Ümber võtnud vana lapiteki,
sest et veidi külm, samas aga õdus,
nagu jõuluajal, ikka olnud kodus
Nii hea on olla laps ja tunda seda rõõmu.
Kuni oled noor veel, haara igat sõõmu
sellest jõulutundest, mis on haruldane,
millele ei miski pole ligilähedane.
Kuid kes siis on see, keda kuulsid kolistamas?..
See isa on, kes miskipärast kuuse all on kolistamas!
Sa küsid isalt: " Mida öösel teed siin, paps?"
Isa ehmatades hüüab:" Ära uuri elu, laps!"
Sügistuuled karmid, vinged,
toonud välja aasta pinged.
Jõulueelne ootus hinges,
rahvas poodides teeb ringe.
Kuskil õrnalt hüüab ingel:
"Ärge liigselt hoogu minge!
Võtke veidi aega maha,
aga seegi poleks paha,
kui te vahel vaataks taha,
et ei oleks jäänud maha
see, kes õrnust, hellust tahab!"
Oi, mäletan IMEDE ÖÖD!
Mitu aastat see tagasi oli.
Tuli kaasa koju kesk ööd-
kempsuaknast ta tagasi ronis.
Habe härmas ja marraskil põlv,
ise laulis ta rõõmsalt "Hei hoo!",
nii et kaikus sest taevavõlv.
Sellest ööst ma laulugi loon!
Igal jõuluööl hinges mul tärkab
hell-ärev rõõm, kas seekord siis taas
minu armas mees äkitselt märkab,
et on JÕULUMEES (käpuli maas)?
Mis sest et pärastlõunal juba pime,
ja maa vahel masendavalt must,
hinges ikka elab jõuluime,
täis sügavat soojust ja armastust.
Jõuluime,milles peidus on rahu,
salajased soovid tähisel ööl,
et südamesse kurbust ei mahuks,
üht takti ta teise südamega lööks.
Mis sest, et vahel on külm ja kõle,
läida küünal- las sooja annab tema leek,
kui seegi ei aita-silmad hetkeks sule,
jõulu imedemaale raja oma tee.
Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,
unistused,mis ei malda enam oodata,
et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,
kes jõulusoovidel lubab kord täituda.
On särav küünal me hinges nüüd süüdatud,
on kingikotid kuuse all valmis-üüratud.
Kaardid saadetud ja luuletused peas,
salmid pikad ja riimid reas.
Lastekilkeid kostumas on tuppa,
jõuluvana , jõuluvana, tuleb juba.
Taamal, künkal on vilksamas punane müts,
ei tea kas on see Jüts või tõesti, hiline päkapiku unimüts?
Jõulud on rahulik ja rõõmude aeg,
positiivne energia laeng.
Vaadake silma ja tõdege siiralt,
kõige ilusamad inimesed on rõõmsalt!
Minu päkapikk mind vaatab
mind uinuma saadab
kuna lõpuks tuleb jõulu vana
luuletuse eest tahab mulle kinki anda
ma talle loengi luuletuse hingest
mis maandab pinged
see luuletus toob jõulu rahu
puhastab minema valu
jõuluvana ees palun andeks kõik
palun andeks et koolis teist poissi lõin
tean et tegu oli vale
aga nüüd mängin ma malet
õpin mõtlema ilusatele asjadele
Sul soovin jõuluööde õnnist vaikust
ja õrna hella kuma sinu hingesse
ja tema ligiolu üllast aimdust
ja teadmist:rahu elab südameis .
Sul soovin jõulu sätendavat sära ,
et temailu peegelduks su silmades
ja et ei kustuks aasta kestel ära
see rõõm , mis süüdatud sai jõuludes .
NAERATUS
Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:
Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..
luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud
Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!
Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:
Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued
siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA
NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....
Sel ööl me tunneme hella vaikust,
aegajalt vaid kiriku kella kaiku.
Sel ööl tuleb kõigile andeks anda,
et hinges oleks ruumi vaid rõõmu kanda.
Jõulurõõm, see täidab hinge,
võtab mure, võtab pinge.
Annab südamele soojust
nagu päike eal ei loojuks.
Jõulurõõm poeb tuppa tasa,
jätab rõõmuhelbed maha.
kõikjal tunda tema hingust,
See kui tema kingitus.
hiilib õhtuhämaruses,
tema jälgi leidub lumes.
Hinges süütab küünlaleegi.
Rõõmu võtta ei saa keegi.
Mis sest, et maa on must
mis sest, et pole valge.
See-eest on hinges lust
ja rõõmust puna palgel.
Mis sest, et raha vähe
mis sest, et poodi ei lähe.
See-eest on jõulud meie sees just
meil mõtted puhtad, valged.
Nüüd tehke lahti südamed
kõik jõulurahule,
et hinges särama
lööks jõulutäheke!
Lund hakkas sadama õhtu eel,
pilk püsimas ikka veel teel,
ootus on hinges, kas tuleb ta juba,
see taat punases kuues.
Kas kinke kotis tal veel ja veel,
või vitsakimp asetseb vööl.
Olen olnud ju üsnagi pai, kuid ka vallatust tehtud sai.
Läks mänguhoos katki vaas päris uus,
jäi süüdlaseks kass, kes muu.
Aimab ema ju tõde vist isegi,
kuid kära ei tõsta sest sugugi.
Kooliski olen ma kukupai,
ei kära ei jookse ja viie sain,
Siis rõõmustas isa ja emalt sain pai,
mis lisada oskaks siin enamat,
et kingi nüüd võtaks ja sulle teen pai.
Jõulud jõulud jälle käes,
akna taga lundki näed.
Tuppa juba toodud kuusk,
õue minnes jalas suusk.
Kui on saabund jõuluõhtu,
pidulauas täidad kõhtu.
Verivorstid, piparkoogid,
sõstravein ja teised joogi.
Ootusärevus on hinges,
ootad taati selg on sirge.
Pähe õpitud on salmid,
luuletused, uhked valmid.
Järsku vaikseid samme kuuled
väljas vihisevas tuules.
Lõpuks märkad uksetaga
kolistamas jõuluvana.
HINGES JUBA VÄRIN SEES
JÕULUD ON JU UKSE EES.
LUMETAAT VIST JÄÄNUD TUTTU
LUMEMASIN AGA LUKKU.
JÕULUMEES PEAB TULEMA
JÄLLE VEOAUTOGA.
MUJALE JU KINKI TA
ÄRA KÜLL EI MAHUTA
Käib vilgas askeldus ja töö
seal kaugel Jõuluvana maal,
et kinkidega Jõuluööl
saaks teele minna jõulusaan.
Sel ööl täitub iga salasoov,
südametes valitseb rahu.
Jõulutaat kõigile paki toob,
ka lapsele, kes olnud pahur.
Jõuluõhtul küünlavalges
leiab koha rõõmuingel.
See on kõige uue algus,
kui meil leidub soojust hinges.
Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.
Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.
Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...
Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.