Kui väljas sajab valget lund
siis BMW näeb õues und ..
hommikul omanik segab und
jälle teedel lendab lund.
Kuniks jälle unes väike bemm
katki läinud akuklemm.
Kuid bemmile see pole mureks,
sest omanik tal hoolas, tore.
Võtab kätte akuklemmi,
valmis ehitab kasvõi M-i
Jõuluhommikul sai tehtud leid,
uue bemmiga tuiskan mööda teid.
Jõuluvana tark mees,
ostis uue BMW.
Põdra sissemaksuks andis,
saani arvelt maha kandis.
Päkapikk BMW V8-t naudib
jõulumees täna naisi landib,
otsib siit ja otsib sealt,
leiab turuplatsi pealt.
Plats see suur ja lai,
nurgas bemari nagu hai.
Hail on nina pisut terav,
haininaks tituleeritud tema.
Kaua ei mõtle jõulumees enam
kingikotti saab pistetud ka hainina kena.
Mu Bemm on nii pikk,
et kaasa tuleb iga tšikk.
Autot seest ma eile pesin,
täna tagaistmel lesin.
Vaatan telkust mehhiko seepi,
sest mu rattad pandi eile peeti.
Nüüd ma panin autole suusad alla,
minek on ainult mäest alla.
Kui jõuan orgu,
lasen pea norgu.
Sest suusk on saast,
siin aitaks vaid naast.
Muidu bmw rattad lahti saab maast
ja ongi kraavis katusepeal maas.
Auto kraavis laiali kui lego
naiste silmis jälle kukkus mu ego
Selle bemmi lõpetas uperkuut,
nüüd jõuluvanalt ootama peab uut.
Ükskord päkapikupoisu
tegi veidi pattu.
Lapse kompvek kogematta
enda suhu sattus.
Mõtles pere sussi juures,
kus on asja iva.
Isa õue päkapikku
otsima läks siva.
Aga kust sa enam leiad,
ta ju nõnda väike.
Ja eks ole jõulu ajal,
sadu kommikäike.
Hommikul siis akna juures,
laps kui tooli vinnas.
Terve kommikott ja kiri
olid jäetud sinna.
Kirjas seisis:Päkapikult.
Palun andestust.
Olen edaspidi pai ja...
Igatahes. Just.
Poja akna peal peab vahti
kurvalt mõtleb, mis küll lahti?!
Päkapikke ta ei näe,
kuigi jõulukuu on ammu käes.
Kutsus issi, kustsus emme,
sõnas vaid, et kirja teeme,
otsis välja pliiatsi
jõuluvana ehk ta unustanud liiati.
Ja äkki ühel hommikul
kui poja lootusetult vaatas kummikut,
leidis auto, mida soovis,
tänas päkapikke, kes tast hoolis.
Õhtul enne jõulupühi vaatasin, et suss on tühi. Öösel katsun - küll on kole, mitte midagi ei ole! Hommikul kui silmad avan, panen sussidesse jalad. Süda mul ei anna rahu, mõtlen, miks nad siis ei mahu? Äkitselt läks rõõmsaks meel sussi sees on teised veel!
Väiksel Jussil tore plaan
püüaks kinni päkapiku.
Lõngad, niidid risti-rästi
nii peaks lõksu saama hästi.
Ema vähe õpetas,
siit võid tee küll jätta lahti,
et saaks kapi juurde mahti.
Hommikul oh üllatust-
lõksus kinni minu suss.
Õnneks kommid on seal sees,
särab rõõmust väike mees.
Jõuluvanal paha tuju,
seisab nagu marmorkuju.
Eile ennast täis ta kaanis,
hommikul end leidis kraavis.
Kingikoti maha jõi,
põdrad kõik sakuskaks sõi.
Hommikul ärgates,
vaatan aknast välja,
valge tänav, valged majad,
see on lumi mis nii särab.
Uisutada, kelgutada-
kõik see on nii põnev,
jõulumeesgi varsti platsis
kop-kop-kop, on jõulud.
Kristi
Tänane päev on kummaline,
juba hommikul ärgates sumedat valgust aknast paistis,
päeval päike meid tervitamas käis
ja õhtuhämaruses käik kalmistule ja kikiku hinge nii hellaks tegi, et see puruneda võib.
Ahi on köetud ja toas on soe,
lõhnab verivorsti ja kuuse järgi.
Laud on kaetud ja kõik on koos,
nii on jõulud me pere loos.
Siis jõulutaadi külaskäik kõik pahupidi lõi, oh seda sära, mis silmisse tõi, kui kingikoti ta lahti lõi.
Nüüd lõpetama pean ma loo,
et natuke, veel olla koos.
ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.
Hommikul teen silmad lahti,
vaatan välja: "Mis on lahti?"
Lumi sulanud, päike särab.
Jõulumees on käinud juba.
Ilmataadilt saadud luba.
Täitnud on ta minu soovi,
Eestissegi soojus toodi.
Aasal lilled õitsevad,
päkapikud suitsevad.
Hüppavad siis sooja vette,
käed on täis neil teiste kinke.
Miks küll jõulud veel ei tule?
Vaatan välja, näen lund.
Ära saatnud oleme suve,
imetlen, kuni saabub öötund...
Õues tuiskab ja valge on maa,
ma magan rahulikult.
Unistus see täitub ka,
jõule ma ootasin kannatamatult.
Ärkan hommikul hämaras,
õnnelik ja rõõmus.
Näen, et kuusk on säramas,
jõulutaati ootamas...
hommikul neeger, ees oli peegel
vaatas end kui must, see juhtus reedel
järgmine päev oli jõululaupäev
päev oli ilus, üles tõusta oli vaev
tõusis, läx välja ja ohh sai nalja
väljas oli karge ja avastas et jõulud ongi valged!
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Suss on akna laual,
ootama ei pea kaua.
Hommikul kui üles ärakd
sussis üllatust sa märkad.
Päkapikk on jälle käinud,
kingi pannud ära läinud.
Tuleb tasakesi ta,
siis kui öösel und näed sa.
Kodus koer on minul Muri must,
ühine on meie mängulust.
Hommikul ta kelgu ette sean,
tema kelku ülesmäge veab.
Alla sõidame sealt jälle üheskoos,
Muri minu taga jooksuhoos.
Armas koer on minu Muri must,
valge lumega ta kokku sobib just.
Õhtul magama minnes soovin ja
natukene maagiat proovin.
Soovin homset päeva valgemaks,et
lumehelbed kataksid me maad.
Kui hommikul ma silmad avan,
jooksen kohe aknale.
Kuid ilmataat ei mõistnud mind,
mis siis ma proovin uuesti.
hommikul, kui ärkasin,
kohe oma voodi ees
päkapikku märkasin
tukastamas sussi sees
tööst vist väsis väike sell-
õun on raske temale!
üheksandal korrusel
pealegi me elame...
Kui hommikul ärkan
ja kingitusi näen.
Siis mõtlen ja märkan
et keegi suusatab mäel.
Ei ole võimalik
mõtlen ma,
et see ilmalik
on just jõuluvana.
Lähen joostes ta juurde
ja tänan,
et ikka minugi juurde
sa jõudsid ka täna.
Annan lahkelt üle piparkoogi
ja kõike muud mitut moodi.
Siis aga jõulusaan tõuseb
ja ka päike juba tõuseb.
Lähen tuppa ja heidan end
keset kingituste merd.
Jõuluõhtul väike päkapikupoju
seisab akna all ja ootab isa koju.
Päkapikuema võimatult ta tüütab,
millal isa tuleb, kuusel küünlad süütab.
Päkapikuisa pikal talveteel,
sõidab, sõidab jõuluvana reel.
Südaööl saab päkapikuisa koju,
aga juba magab päkapikupoju.
Isa oodata ei jõudnudki ta ära,
uinus enne ta, kui süttis küünlasära.
Päkapikuisa käib ju jõuluööl jõuluvanaga koos jõulutööl.
Hommikul, kui päkapikupoju ärkab,
otsemaid ta kahte tähtsat asja märkab.
Päkapikuisa magab kindlalt kodus,
jõulukuuse all on kingipakid rodus.
Igal aastal on näha taevas
üht eredat tähte, mis eredam kui teised.
See täht ei lange alla,
ega kustu ka hommikul.
Jõulutäht on see, mis toob sära
igasse talve ja ka uude aastasse.
Ta särab taevas, tuues sära ka teistele,
ta näitab valgust ka pimedamasse.
Ei kao ka siis, kui taevas pilvine,
vaid toob esile jõulusära.
Jõulutäht näitab talve,
kui kõige ilusamat aastaaega.
Jõulutäht täidab soovi,
kui ta ka ükskord langema peaks.
Ühel õhtul ma märkasin äkki,
et pisike mehike vedas mu sokki.
endamisi mõtlesin ma,et külm teda kimbutab,
kuid hommikul ärgates leidsin
oma soki seest pisikese õnne,
mu hinge täitis armastusetunne
pisikese mehikese vastu,
kes oli uinunud mu punasesse sokki.
Sokkidel on kavalus,
kadumise saladus,
öösel oskavad nad minna
äraleiaüles linna.
Hommikul sa veidi jälgi
kas on sokijalajälgi.
Aga äkki võimalik
varastas nad päkapikk?
Kui sul aknal polnud sussi
läks tal kingipanek vussi.
Kogemata puistas sokki
tühjaks oma kingikoti.
Kui sul akna peal on suss
sokid paigal on ja kuss.
Paksus metsas lume süles,
magab päkapikuke.
Hommikul ja vara üles
ajab teda jänkuke.
Siis kui saabub jõuluöö,
päkapikul palju tööd,
kingitusi aitab ta
jõuluvanal jagada.
KUI OLIN VÄIKE LAPS
EI KÜLASTAND MIND PÄKAPIKK,
SEST MEIL KODUS OLI KASS,
KES KRAPS.
NÜÜD VANAKS JÄÄNUD KASS
NING JUBA SUUR KA MA.
JA ÜHEL JÕULUKUU HOMMIKUL
LEIDSIN SAAPAST KOMMI MA.
KAS TEGI MULLE RÕÕMU PÄKAPIKK
VÕI MINU OMA LAPS?
Hommikul läeb lahti silm
oi, kui ilus jõuluilm
kohe ka valmis jõulusoov
mis sul rõõmu hinge toob.