Muidu olen lihtne veoloom,
kuid detsembris olen peoloom,
aga ikkagi ka veoloom.
Pidu pean ja saani vean,
kuna laiselda ei sobi
ja mu töö on minu hobi.
Jõuluunistus.
On jõuluõhtu saabumas
Ja mured kõik laabumas.
Vorstid särisevad ahjus
ja kartulgi valmib ahjus.
Ma sooviksin endale üht maja
ja autotki oleks vaja.
Emale sooviks ma lipumasti,
Isale aga tööriistakasti.
Oh, saaks neid kuidagi täita,
see võib ju raske näida.
Autot, maja ja muudki veel
ei saa ma neid, ikkagi veel.
Jõuluvana,
ära ole pahane,
et halb nüüd olen olnud ma.
Äkki ikka tooksid mulle,
mõne väikse kingikese.
Tegelt ma ei taha palju,
kingi kas või väike kommike.
Aga ikkagi ma soovin Sulle
Häid pühi ja Head uut aastat!!!
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Ma mõtlen,et Sa mõtled,
et ma ei mõtlegi Su peale,
mõtle pealegi,kui mõtled,
mõtlen ikkagi Su peale...:))
Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.
Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.
Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.
Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.
Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.
Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.
Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.
Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.
Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.
Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.
Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..
Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.
Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.
Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.
Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..
See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...
Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..
Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..
Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..
Isa veel vaid tahab
üht lipsu
üht köit ümber kaela
Eriti siis
kui pelgalt minitit nii viis
lapse saamiseks
isaks olemiseks
pole näinud
seda valu ja vaeva
Isal lipse on niigi
ja tegemisi mida laps
ei näe nagunii
Elul isa on ketti pandud
ülepeakaela
ja nii tihti pole tal aega
Enamasti vaid
Tere ja head aega
Isa ikkagi veel
ühte lipsu tahab
Ühte köit
ümber kaela
Seda omaenese verega seotut
kõige kõige lähemalt
Sellist millega väikesed käed
suruvad sel päeval
ümmber issi nii väsinud kaela
käib ringi uitmõte
et moment
on viiv viivitusest
igaviku poole teel
kui meel
valmis pole veel
aga hing ihkab juba
midagi uut
mis ju ei pea olema
ilmtingimata hea
kuid ikkagi
huvitav on
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Jõuluõhtu armastus
Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.
Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.
SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.
Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?
Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!
Ma ei tunne ennast
Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.
Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.
Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.
Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.
Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.
Õige sõber.
Kui sõbral on valus ja haiget ta sai,
siis lohuta teda ja tee talle pai.
Kui abi sest pole, ikka kurb on ta meel,
sa kalli võid teha- nii paremgi veel.
Kui ikkagi rõõmsaks ei teda tee see,
võta viimane kompvek ja pooleks see tee.
Parimaks kingiks mis sõbrale tahta,
on see, kui ei hoita vaid enese nahka.
See mõte, mis on, kui teda näen
See hea tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab naerusui mu poole tõesti harva
Siiski tahaks temaga olla koos
kui taaskord on ta naeruhoos
Mis küll see tüdruk mõelda võib
kui pea kätel, magamas ta näib?
Kas võib ta ikka mulle mõelda
kui pikalt pole midagi öelda
Istume siis vaikides, ta tukub
ma olen valmis püüdma, kui ta kukub
Ent minu abi ta ei vaja
lihtsalt ennast üles ajab
Olen ta juures, pai talle teha tahaks
kuid ei suuda, kas ta kiidaks seda heaks?
Taaskord tast ma aru ei saa
ja olukord sunnib vaikima.
Kuid siiski tahan tasa loota
et ka tema mingit märki ootab
Vast ood kuldjuustele on valegi
Eks süda kirkam tal vist olegi.
Nii mööduvad päevad, nädalad,
Olen ikka üksi oma hädaga
Miks ikkagi see tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab minu poole nõnda harva?
Jõulu öö ,
õnnist.
Öö on see,
ja tuppa jää.
Sest öö,
on see.
Mis sulle armsaks jääb,
kui lähed unemaailma.
Une mati on seal,
sulle.
Ja ära unusta ,
et ka jõulumees on sul silme ees.
Linnud,koerad,kaamelid,
siuhh-siuhh,auuhrauuh,prööll-prööl.
Ta sulle näitab,
mis on uni ja mis on päev.
Ja ära karda ,
et sa teda enam ei näe.
Sest lõppudelõpuks,
sa satud sinna ikkagi.
Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.
Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?
Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.
Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid,et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
Kui sind vaevab mingi mure,
siis helista või külla tule.
Mina aitan alati,
sõbraks jääd mul ikkagi:
ma armastan sind .
kuigi ma pole sind kunagi näinud
aga armastan ikkagi sind
armastan nii palju.
et sinu nimel olen valmis surema
ja sulle annma oma elu .
et sina saaksid olla õnnelik
ja leida omale armastusse
armastuse
kes sinust hoolib
kes armastab sind .
kes ei valeta sulle
kes armastab sind sellisena nagu sa oled.