WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Korra aastas tuleb ta
üle lume särava,
väikseid lapsi kallistab
kingiga neid rõõmustab.

Kui sa oled olnud hea
ja kui salmi peast ei tea,
paberilt võid piiluda
pika paiga meelita.

Jõulumees on väsinud
rasket kotti tassinud,
rõõmu talle teeb see,
rõõmsalt koti lahti teeb.

Kinke jagab rõõmuga
saavad ema, isa,lapsed ka
kott nüüd jäänd on kergemaks.
Astub vaikselt edasi,
et rõõmustada paljusid.


Hinne: 7.0/10 (3 hinnet )

Ketu (15.12.2007)

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski


Hinne: 6.9/10 (10 hinnet )

r.t.w. (09.01.2008)

Vanaks oled jäänd sa juba,
halliks jäänd ka sinu tuba.
Kord sa lendad taevas ringi,
et otsida endale kuldseid kingi.
Lõpuks jälle sünnid siia,
lõpuks saan sind ära viia.


Hinne: 3.1/10 (22 hinnet )

Kristi Paartalu (11.06.2008)

Pruuni värvi olid su silmad.
Nad lugesid läbi mu ihu ja mõtted.
Puurisid ajugi auklikuks.
Tegid hinge endalegi talumatuks.
Nüüd su silmade värv on värvitu.
Ihu ja mõtted jäänd laokile.
Aju asemel kui aseaine.
Seda nimetatakse nüüd vaid -
abieluks.


Hinne: 10.0/10 (4 hinnet )

stannum (12.02.2010)

Aeg ammune meid kokku- lahku viis,
jäänd sellest mälestused alles.
Me mõtteiski aeg vaid oma tööd teeb nii,
et ainult hea saaks jääda sellest tallel.

Sa elul märkind üles oma teed ja rajad,
mis võiksid olla õnneõisi täis.
Ma soovin südamest, et õnn sul vastu kajaks.
Sa hüüa vaid ja
iga komistuski õnnena siis näib.


Hinne: 7.1/10 (14 hinnet )

stannum (12.02.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

Nullpunkt-Luigelaul

Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.

Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.

Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge lootke, nõrgaks ma jäänd,
ja miski enam ei taasta mind.
Viimased sõnad, ja kõik ma kaotasin.
Nüüd alles jäänud ainult üks:
Laulust tulevad sõnad:
“ma püüan teile öelda,
et mul on parem olla üksi.”
ja lõplik soov,
mida ümber ei pööra miski.
See mu luigelaul,
see mu viimane salm.


Hinne: 8.5/10 (2 hinnet )

Rontang Vandemann(R.K.) (19.01.2011)

Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.

Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.

Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.

Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...

Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.

Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.

Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.

Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.

Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.


Hinne: 8.2/10 (6 hinnet )

Janika Talvar (03.09.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww