Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.

Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.

Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.

Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.

Sära, küünal, säraküünal!
Ära kustu ära, küünal!
Seni, kuni sina vilgud,
rõõmsaks jäävad laste pilgud.
Teatab kuldne küünlavalgus:
ees on jõuluaja algus.

Jõuluvana, võiksid tulla
meile homme jälle külla.
Meie klassis, et sa teaks
jäävad lapsed ikka heaks!

Jõuluvana lastelastel
küll võib elu olla hea!
Jõuluvana lähedastel
kingimäed on üle pea!

Seal on uiske, seal on suuski,
isevärki nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,
mis kui taevast kukkusid!

Igas toas on kommikuhi,
nurgas mandariini mäed!
Imeasju enne pühi
Jõuluvana majas näed!

Ent kui ruttab Jõuluvana
kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama
jäävad pöialt imema!

Jäävad igihaljaks
oksad kuusepuul,
jäävad igikalliks
pühad jõulukuul.

Jõuluvana lapselastel küll võib elu olla hea.
Jõuluvana lähedastel kingimäed on üle pea.
Seal on uiske,seal on suuski,isekäivaid nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,mis kui taevast kukkusid.
Igas toas on kommikuhjad,nurgas mandariinimäed.
Imeasju enne pühi Jõuluvana majas sa näed.
Ent kui ruttab jõuluvana kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama jäävad pöialt imema.

sära küünal, sära küünal
ära kustu ära küünal
seni kuni sina põled,
rõõmsaks jäävad laste pilgud
teatab kuldne küünlavalgus
käes jõuluaja algus

Säraküünal küünlasäras
ära kustu oma säras.
Seni kuni sina vilgud
jäävad rõõmsaks laste pilgud.
Teatab kuldne küünla valgus,
kääs on jõuluaja algus!

Päike ei paista
ja lumi ei sära
kas tõesti
jäävadki jõulud ära?
Ei siiski
pühad tulevad ja
kuusel küünlad
säravad.

JÕULUMEES KUI HAKKAD SA
SÕITMA KINGIKOTIGA.
LOODAME, ET JÕUAD RUTTU
MUIDU PÕNNID JÄÄVAD TUTTU.
AADRESSI SUL ANNAN KA
LOODAN, ET EI UNUSTA.
PAISTAB MAJAKENE SEAL
JA KAKS KUUSKE AKNA PEAL.
KOER KA ÕUES,
KUID TA TEAB.
KEDA SISSE LASKMA PEAB.
VITSAKIMP SEE VÄIKE LISA
MUIDU PÕNNID TEEVAD KISA.

Need öised lumised väljad
ja väljadel saanid ja reed,
on saani vedamas hobu
ja inimesed seal sees.

Need öised lumised väljad
on piinavalt tuttav see pilt,
siin suvi su meelest jääb välja
soojagi annab vaid vilt.

Oled teel, oled teel,
oled seal, kus on saanid ja reed,
oled teel, oled teel,
oled see, kes on saani sees.

Kui teed kord kõik lõpeksid otsa
ei lõpeks veel otsa siis sõit,
sest jäävad veel lumised väljad,
kus sõitmiseks peidus on kõik

Pisar on mul silmis,
kuna lund nüüd pole maas.
Kas tõesti jõulud nüüd,
jäävad töitsa ära?
Ei, jõulud ikka saabuvad,
kas või ilma lumeta.
Ainult et nüüd jõuluvana,
tulema peab bemmiga.
Bemmile ka uued kummid,
alla laseb panna ta....
päkapikkudel!!

Jõulu eel

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv

Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal

Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...

Jõuluööl see kannab
hõbedasi kingi,
mööda maja hiilib
õige vaikselt ringi.
Andestus ja soojus
nõnda kokku saavad,
jõulupühad kaunid
kauaks meelde jäävad.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool

Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.

Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.

VAIKUSE RADA.


Ma kuulan tuult et püüda sosinaid ta iilist
ma vihmapiisku oma näole lasen langeda
ja nende puudutuse malbes, märjas ilus
on minu hingust,see sind soojendab.
Sa päiksena mu päevi muudad kauniks
su kiired paitavad mu hinge ilusaks
ja kui ma lähen siit, viin kaasa kõik mis andsid
ja minu lahkumine teeb su tugevaks.
Sa ära kurvasta, ma tulen ükskord jälle
ja siis me tunded ühte sulavad
nii nagu vihmapiisad moodustavad järve
ja jäävad igavesti sinna elama.
Kui me ei kohtu enam ja sa tunned kurbust
siis lase tuulel viia igatsus ja äng
ta toob need minu juurde ja sa äkki tunned
on pisaratest sinu nägu märg.
Kas on need vihmapiisad või on valu hingest
sul püüdnud kaduda ja jätnud jälje sest
toob homne päev su rõõmud minu juurde
ja olen üleni su embuses.

Kutsub lind siiski sind.
Lendan siit vastu tuult.
Lained meri jutustab oma keelt.
Kõik tunded hinge jäävad
Torm nüüd tõusta võib ,kui ma üksi jään.

Mis mul endast öelda, ainult sidesõnad elu,
kui saab mööda, järel jäävad võlad.
Unistused millel polnud antud elu...
need on nagu lilled, nendes ongi ilu.

A. Viljus,

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Kas mäletad veel oma lapsepõlve mänge ja sekeldusi,
ema helli,kuid vahel ka karme käsi?
Aga täna ? Kas ikka veel hoiab ja kaitseb sind ta,
tea,see on armastus,mis temas ei väsi.

On aastad teind tööd ja aegade pintsel
on lisand ta juustesse halli.
Ikka silmad tal rõõmsad ja käed, nõnda töökad
jäävad lapsed tal alati kalliks.

On palju ta näinud ka muret ja vaeva,
meid õpetand,kasvatand üles.
Tooks talle kasvõi kimbukse õisi,
mis korjatud niitude sülest.

Las olla nad lihtsad,need looduse õied,
neis on päikest ja sinitaevast.
Aseta nad tal kas vaasi või sülle
tänuks eluteel nähtud vaevast.

Oota Matus

Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.

Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.

Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.

Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.

Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.

Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?

Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.

Muusikale
21.04.05
Muusika – kas on midagi kaunimat?
Muusika – see on elu, kirg, püüd.
Kui ka viimse kõnemehe hääl raugeb,
jääb ikka kostma kutsuv pillihüüd.

Kui kõlab üksainus toon,
kõlab jõuliselt, või siis helgelt,
siis kokku tõmbub veresoon
ja kõrv kuulatab pingsalt.

Kuulatab, kas on see tuttav viis,
iga noot mälestusi täis,
või on see veel võõras, tundmatu ja uus,
üllatusi, ootamatusi täis.

Sureb poeet, jäävad alles luuleread,
sureb helilooja, jääb kõlama muusika, jäävad alles noodiread.

Jõulud käes on taas .
Kuid lund meil pole maas !
Mis jõul see ilma lumeta siis on !?
Oh,kui oleks sussi sees kasvõi üksainus komm !
Kuid jõulud vist mulle jäävad ära ...
Ei sellest tõsta ma suurt kära.
Kas tõesti nii paha laps olen ma !?
Miks jõuluvana mu juurde tulla ei saa !?
Ma soovin jõule ja lund maha.
Paha laps ma olla ei taha.
Küll siis sussis käib ka päkapikk :)
Kes sõbralik,armas ja heatahtlik :)
Üks hommik kui ma ärkan.
Ennäe ! Kohe märkan !
On sussi sees keegi mul käinud
Ja rõõmsa tujuga ära läinud.
Sest hea laps terve aja olin ma.
Kas veel hea`m ollagi saaks ?
x)

sära küünal sära
Ära kustu ära küünal,
senikaua kui sa vilgud
rõõmsaks jäävad lapse pilgud,
teatab kuldne küünla valgus
käes on jõulupüha algus.