Ühel ööl kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
määle hunti lähenemas.
Küll on kurb kui jõuluööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti,hopsti kuuselatva
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad lontis ümber okste
liikumatult rippusid.
Hunt ei märganudki pettust
mööda läks ja mõtles,
et on jõuluehtes kuusepuu

Lugu juhtus näärikuul:
mäe peal kasvas ilus kuusk,
aga tihti sellel kohal
palju kurje hunte kolas.

Ühel ööl, kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
hunte mäele lähenemas.

Küll on kurb, kui nääriööl
kuri hunt sind ära sööb.

Hopsti! Hopsti! Kuuse otsa
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad konksus ümber okste,
liikumatult rippusid.

Mul on valmis jõulusoovid:
laual olgu piparkoogid,
vahvad jänkud mitmes reas
valged lumemütsid peas.
Kuuse tagant paistab sebra.
Miks küll aina ruttab tema?
Külmapelglik on ta meel,
jooksujalu põgeneb.
Karu vargsi koopas püsib,
ei jõulutaadilt kinke küsi.
Vastu talveaega pikka
jõuluund ent näeb ta ikka.
Mu jõulusoovid mitmes reas
piparkoogimütsid peas.
Nüüd taas kord teele saadan neid,
et rõõmu jaguks südameil.