Jänkuema metsarajal
oma ringe jooksmas käis.
Tema jälgi öisel ajal
põlluääred olid täis.

Jänkul jõuluõhtul unus,
et ta pelgab jahimeest.
Tagasi siit metsa punus
hoopis jõuluvana eest.

Nõnda vapper jänkuema
põõsavarju seisma jäi,
oli õnnelik, et tema
jõulutaati näha sai.

Ühel ööl kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
määle hunti lähenemas.
Küll on kurb kui jõuluööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti,hopsti kuuselatva
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad lontis ümber okste
liikumatult rippusid.
Hunt ei märganudki pettust
mööda läks ja mõtles,
et on jõuluehtes kuusepuu

Lugu juhtus näärikuul:
mäe peal kasvas ilus kuusk,
aga tihti sellel kohal
palju kurje hunte kolas.

Ühel ööl, kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
hunte mäele lähenemas.

Küll on kurb, kui nääriööl
kuri hunt sind ära sööb.

Hopsti! Hopsti! Kuuse otsa
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad konksus ümber okste,
liikumatult rippusid.