Jõuluvana kulla - pai
palun täida minu soov
Sina oled vana hai
tühjenda üks autopood...

Minult ära salmi küsi
parem haala tuld mul paar
too mul rehv siis kasvõi tühi
pea siis karikaid mul laar

abi vajaks tagasild
sest et minek nõnda nüri
et ei oleks tömp mul silm
kaasa haara klaasihari

too mul juhtmeid mitu tükki
et ei oleks mosse pime
teen siis kasvõi mitu kükki
mis küll oleks lausa ime

võta riiulilt ka õli
et ei jääks me rajal jänni
et ei oleks autos tuli
too ka tuletõrje nänni

ja et minek oleks hea
too ka küünlaid mulle paar
kui siis kaine püsib pea
ei saa vastu Hr Saar

ja kui uued vedrud saan
panen nii et ninast väljas veri
hüppel õhus justkui pelikaan
kindlalt kõrgemal kui Meri

et ei lõppeks minek vägev
pane märssi filter hea
saab siis mossest masin äge
kuulsust kogub õige pea

pane kotti kolb mul uus
et minema saaks kiirelt siit
ei ole enam sõnu suus
vait jäänud isegi on Priit

võta polte kaasa peoga
et ei kukuks mosse koost
õige gaasi õige veoga
maha jääb siis Hr Roost

too ka uus mul norma traks
et siis lõpeks istme ooper
maha jääks siis iga naks
meist ka kindlalt Hr Sooper

kui siis kaitsmeid uusi saaks
ei teeks masin enam tempu
miski enam jätta saaks
ette meil veel Hr Lempu

too ka plekki tükki kaks
sest et ette jäi meil trepp
kui tiib on uus siis iga naks
kaotab kohe Hr Sepp

spido trossi kui veel paluks
sest ei ole kellu taadeld
kui saaks lahti kaugusvalust
maha jääks ka Hr Maaten

kui nüüd küsiks veel
uut akut oleks overkill
kuigi uue voolu teel
kahvatuks ka Hr Lill

ja kui ruumi saani sees
käsikäivitusevänt
et ei noriks tehnilisemees
kurja näoga Hr Jänt

lõppeks võta tuli vilkuv
mis meid hädas välja veab
püüab konkurendi pilku
kraavis me... siis kindlalt teab!!!

nüüd vist lõpetama pean
kuna soontes möllab humal
muidu kes se seda teab
pahandab veel MOSSEJUMAL!!!!!

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

PUUD KÕIK HÄRMAVAIBA ALL

SILLERDAMAS PÄIKSE ALL

ÜMBERRINGI VAIKNE, VALGE

ÜKSNES TUUL ON KUHJAND HANGE

MIS HÕBEDASELT MEILE HELGIB

JUSTKUI ÖELDES MEILE VEIDI

PEATA OMA KIIRE AEG

VAATA – KÄES ON JÕULUAEG…

Päkapikud teel on juba,
külastavad meie tuba.
Ise on nad punamütsid,
justkui väiksed marjajütsid.

Tule juba, jõulumees,
põhjapõdrad kõige ees.
Jõulukinke too sa mulle,
jõulusalme loen siis sulle.

Kingiks soovin kommipakki
ja veel jõulu nikki-näkki.
Tänan sind ja õnne soovin
ja siis sinu kinke proovin.

Jõua teiste laste juurde,
hoopis teise ilmakaarde.
Lõpuks jälle Lapimaale,
aasta pärast kokku saame!

Väljas on pime,
justkui oleks sündinud ime.
Kustunud on kõik tuled
ja unustatud mured.

Kõigil tuju on hea
ning lastelgi salmid ammu on peas.
Kuusepuu see sätendab kesk tuba,
jõulutaat sa tule juba.

Ukse taga kobinat
ja igasugu saginat.
Tuleb tuppa jõulumees,
pikk ja valge habe ees.

Jalga puhkab pingil
ning jagab kätte kingid.
Maitsvat kooki proovib,
kõigile rõõmsaid jõule ta soovib!

Lumehelbeke väike,
hõljub talve ööl.
Särab justkui päike,
Naeratus on suul.

Päkapiku jäljed maas,
paar kommigi seal.
Järve peal paks kaas,
Päkapikk ju seda teab.

Jälle jõulud, küll on vahva,
rõõmsaks muudab eestirahva.
Kõik on head ja õnnelikud,
justkui väiksed päkapikud.
Lund on juba põlvist saati,
ootavad kõik jõulutaati.

Jõulu eel

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv

Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal

Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...

Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.

Su puudutus, nii õrn ja soe,
justkui ehataevas.
Kui hellalt sinu kaissu poen,
siis kaovad mured, vaevad.
Nii kirglikult mind suudlesid,
ma tundsin jumalikkust.
Mu hinges lõkke süütasid,
mis iialgi ei kustu.

Algab lõunaks supikeet,
laual kartul, kaal ja peet.
Ema! hüüab väike Reet,
ise närib porknajuppi,
teeme täna rõõmsat suppi!
Sellist suppi leidnud pole
kuskilt kokaraamatust.
Kas see viimaks ehk ei ole
mingi arusaamatus?
ema imestunult sõnab.
Aga Reeda vastus kõlab:
Siis, kui punaporgand ulbib
justkui ümmargune nupp
katlas, kausis, supikulbis -
eks siis ongi rõõmus supp.

TÖÖLKÄIMISE RÕÕM

Rahakott on nõnda tühi,
muudkui päevast päeva nühi.
Tööd on küll,kuid raha pole,
elukorraldus on vale.

Võlakoorem vajub selga
postis igat kirja pelga.
Palgad tõmmatud on alla,
tööd on palju,muudkui talla
mis sa teed ,ah -viina kalla!
Tööst ja viinast väsinud,
stressist ,murest räsitud
lõpuks vajud lihtsalt ära.
Korraks mured meelest läind,
justkui väljapääsu näind?

Hommik!Mine tööle,jälle sära!
Selle väikse palga eest.

Üks kaunis päev see justkui iga teine,kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk.Sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal,ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,lilled kaunistuseks juures,nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob,amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud ajast aega,kuid need kes lillede kinlimisega ennst ei vaeva..on arvan,et kurvad ja üksikud hinged....keda vaeamas stressid ja närvipinged.

Armastades hoitsime Me teineteist,
..kumbki vaenuline polnud meist,
..nii kõik kestis aga ainult mõnda aega,
..justkui tõusnuks olnud Seitsmendasse taeva,
Ühel hetkel tundsime,et enam aga me ei sobi,
..purunes kõik hetkedega......
Me suhe saigi läbi.

Ma tunnen ilmas ühte neidu,
teist sellist kuskil vist ei leidu,
tal silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.

ta huulte õrnalt roosa värv
ju tunsub mulle justkui järt.
mu süda igatseb ju teda,
ainult teadmata ju keda.

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.

Millele ei ole loodud sõnu

Justkui sametpehme uduteki sees,
ei saa silmi avada,
tundelummus keeb kuumas kehas,
äraütlemata kirehoovus sinus endas.

Vahuselt lainetab ta üle naha,
õrnemast-õrnemat loodusallikat
üle kaela, õlgade ja seljajoone,
suudlustega sulatada tahab.

Roosa-roosilised hetkeminutid,
mis on okkaliselt kibevalusad,
ometigi allutame neisse,
ürgnaiselikud iluvalunaudingud.

Kirjeldamaks kõike seda,
millele ei ole loodud sõnu,
teab vaid naise süda,
kui tundnud on ta kiretormi tõusu.

Sooja süleluse leekivad lilled
kasvavad õrnas puudutuste vihmas,
hellituste ookeani ääretu avarus,
looritab sinu keha armulõõmas.

tuul puhub lund,
vihma sajab puuduvad kõik suusarajad hinges on meel kurb ja puud õues on justkui surnud
kas siis jõulud ei tulegi???

päevade möödudes kasvab usk
ehk äkki tuleb lund.
äkki kaob mul sügisene tusk
äkki aga kuskilt kaugelt kajab:
häid jõule!!!

ma kõnniks praegu justkui kuul
mu hinges puhub jäine tuul
ei soovi halba hirmu tunda ma
sooviks leida elu taas
kui elu alla vett sul lääb
siis sellepeale lööd sa käed
kuid kaugel pole suured mäed
mil kahetsed ja lõpuks näed
su vabadus on läinud nüüd
kui hinge lihtaslt maha müüd
need pisarad ei lõppe eal
on elu justkui nõela peal.

Armastus nagu revolver,

viha nagu mustus,

kuid ühel hetkel see kõik kustus.

Justkui tühjaks sai desktopi folder.

Kas teha seda kõike lühidalt

või visata välja kõik südamelt.

Kooli pole ammu jõudnud,

väga valel rajal vist sõudnud.

Ei oskagi eluga midagi peale hakata.

Tahaks osata ja õigele rajale matkata.

Palju tööd veel ees.

Ei tunne ennast üldse kui kala vees.

Pigem nagu elu kõige depressiivsem hetk.

Mõttetult valel rajal on läinud see eelnev retk.

Nüüd tuleb ennast kokku võtta,

et järgnevad takistused võita.

Hakata pihta ühe asjaga tegelemisega

ja järgnevalt ka uute asjade klaarimisega.

Ennast väärtustada ja hinnata.

Kõigega on võimalik algust tehes lennata.

Tuleb vaid algust teha

ja sujuvalt töödates on võimalik lisaks saada ilus keha.

August välja saades on võimalik jälle rahulikult hingata

ja edasi suudad ennast juba ise tõugata.

Öeldakse, et pärast kriisi on suur tõus,

eks ma olen sellega nõus.

Päris tore oleks saada mõni viis

ja mis edasi, paradiis ?

Kaisutab karu väike Lea,
Maailma raskusi ta ei tea.
Jookseb ülesse kõrgest mäest,
kui äkki kukub karu käest.
Hakkab nutma tüdruk väike,
kadunud on taevast justkui päike.
Võtab karu sülle ta,
pühib pisarad samas ka .
Õnnelik on lapse elu,
kui ta kõrval armas lelu.

kõik tundub praegu nii ilus ja hea,
kuid kaua ma niimodi vastu ei pea.
kui hääletan ringi ja kodu mul pole,
ema ja isa mul ammu ei ole.
õhtuti vaatan kuis tuul
lehti vaid liigutab puul
vihmaga ma nutan koos
on nutust juba märg ka tool
ma üksi jäänud siia ilma
mu kurbust näed vaid vaata silma.
seal valu pisaraid ja kurbust
vahel tahaks end juua surnuks!
mu elu justkui nõelte peal
ma õnne ei leia mitte eal..
pisarad pean kuivatama taas
neid liialt palju juba maas.

Superkangelane

Ühes linnas kuritegevus lokkas ,
mis inimeste õnne lõi okka .
Mõeldi : kas keegi meid ei aita ,
kas keegi saab meid kaitsta ?

Ühel ööl kodanik tõttas kodu poole ,
et jõuda Une-Mati maale .
Kui äkki sattus pättide küüsi ,
kes tänavanurgal petukaupa müüsid .

Ja siis ilmus justkui eikuskilt keegi ,
kes enda ilmestamiseks oli valinud maski ja keebi .
" Ärge kartke ! Aitan teid ! " ta hüüdis ,
kui kurikaelad kinni püüdis .

" Oh , tänan teid ! " kodanik emotsioone väljendas ,
Superkangelast ülistusse uputas .
" Kuid õelge , kes olete te
ja kas te kõiki aitate ? "

Võõras vastas : " Superkangelane olen ,
ja siia linna pikaks ajaks tulen .
Aitan teid kõiki senini ,
kuni kuritegevus on viimaks selili ! "

Öelnud seda ,
mida kavatseb ta teha ,
kadus Superkangelane keebi lehvides ,
mahajäänud kodanik õnnega leppides .

Sa oled mu vaimustus,
justkui kirg, mida suudan maalida paberile.

Nagu kingitus,
mis viib mu meeled kaugele ja hajevile.
Sa oled nagu hetk, mis mööduv,
kuid meeltes nii igavene.

Sa oled nagu alkohol,
millel on maitse ja sõltuvus.
Sa oled igal pool
justkui tohutu igatsus,
meeletu kalduvus.

Sa oled mu käsi, mu sõrmed,
mu nina, mu kõrvad,
mu süda, mu varbad.

Emake loodus.


Tähine taevas ja liivaluited,
kuskilt kostumas öökulli huiked.
Tuul keerutab liiva seda,ei sega miski teda.

Seal ülal paistab justkui ``Tee`` tähe säras,
mis tuntud,teatud.... igal inim hingel.
Pärimustesse see ``linnutee`´ nime all kantud
Rahvailt-rahvastele muistendeis ta sõnum edasi on antud,
mõista,et tähistaeva lummust,
kuu kiirte sära.
Sinna juurde on kuulunud ka lõke ja selles hõõguvad söed.
Lõkke leek et saada sooja,kui päeva soojendanud päikese kiir läinud on looja.
Sütest soojal asemel uinuda mõnus,
silmitseda taevalaotuse avarust,
kasutada Maa Emalt saadud saladust,
sosistava tuule toodud sõnu.

Selline on loodus:tule,tähtede,päikese ja kuu sära.
Palju mõistmatut kõiges selles,meie inimkonna jaoks arvata tuleb veel ära.

Loodus aga aastast -aastasse ajaga käsikäes ruttab.