Jõuluvana kulla - pai
palun täida minu soov
Sina oled vana hai
tühjenda üks autopood...
Minult ära salmi küsi
parem haala tuld mul paar
too mul rehv siis kasvõi tühi
pea siis karikaid mul laar
abi vajaks tagasild
sest et minek nõnda nüri
et ei oleks tömp mul silm
kaasa haara klaasihari
too mul juhtmeid mitu tükki
et ei oleks mosse pime
teen siis kasvõi mitu kükki
mis küll oleks lausa ime
võta riiulilt ka õli
et ei jääks me rajal jänni
et ei oleks autos tuli
too ka tuletõrje nänni
ja et minek oleks hea
too ka küünlaid mulle paar
kui siis kaine püsib pea
ei saa vastu Hr Saar
ja kui uued vedrud saan
panen nii et ninast väljas veri
hüppel õhus justkui pelikaan
kindlalt kõrgemal kui Meri
et ei lõppeks minek vägev
pane märssi filter hea
saab siis mossest masin äge
kuulsust kogub õige pea
pane kotti kolb mul uus
et minema saaks kiirelt siit
ei ole enam sõnu suus
vait jäänud isegi on Priit
võta polte kaasa peoga
et ei kukuks mosse koost
õige gaasi õige veoga
maha jääb siis Hr Roost
too ka uus mul norma traks
et siis lõpeks istme ooper
maha jääks siis iga naks
meist ka kindlalt Hr Sooper
kui siis kaitsmeid uusi saaks
ei teeks masin enam tempu
miski enam jätta saaks
ette meil veel Hr Lempu
too ka plekki tükki kaks
sest et ette jäi meil trepp
kui tiib on uus siis iga naks
kaotab kohe Hr Sepp
spido trossi kui veel paluks
sest ei ole kellu taadeld
kui saaks lahti kaugusvalust
maha jääks ka Hr Maaten
kui nüüd küsiks veel
uut akut oleks overkill
kuigi uue voolu teel
kahvatuks ka Hr Lill
ja kui ruumi saani sees
käsikäivitusevänt
et ei noriks tehnilisemees
kurja näoga Hr Jänt
lõppeks võta tuli vilkuv
mis meid hädas välja veab
püüab konkurendi pilku
kraavis me... siis kindlalt teab!!!
nüüd vist lõpetama pean
kuna soontes möllab humal
muidu kes se seda teab
pahandab veel MOSSEJUMAL!!!!!
Hõbehelmeid, härmalund,
taevast alla langeb,
tähesäral suusatee
lookleb üle hange.
Aknal laste silmad veel
vaatamast ei väsi,
lillejääga klaasi veel
ehib külma käsi.
Pilgus kõigil ootus, õnn,
ärev puna palgel,
jõuluingel tuleb ju
tasa tähevalgel.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Enne jõule Ülemusele - "Miks mind pole tööl."
Seda enne jõule tean,
Nii advendi paiku juba,
Palju sahmerdama pean
Et kaunistatud saaks mu tuba:
Kuuserootsu koju toon
Ehin, kaunistan seal seda;
Kui päkapiku kätte saan
Siis sakutama pean ka teda:
"Kes ütles, et pead käima siin
just minu lapse akna peal
kas ka järgmine kord kui nänni viin,
arsti juures käima pean?
Just sinu pärast, pärdik, rott,
mul katki kolme sõrme luu
sest laps küll magab nagu kott
kuid siiski kinni püüaks su,
ja sobivaimast parim nõks
tundub talle hiirelõks."
Tööd tegema nüüd ma ei pea
Nii umbes kuu või teisegi,
Sest kipsis käsi ju ei saa,
Mis siis et abiks arvuti.
Saab puhtaks hing kui vaatad küünlaleeki,
Kaob raskus südamest ja homne parem näib.
Kui läbi leegi silmitseks sind keegi,
ning hellalt silitus sul üle juuste käib.
Sind sellel hellal hetkel kaitseingel kaitseb,
Ta hoidvaid käsi märkad tule paistel
-----------------
Sa vaata tuld, sa kuula tuult….
On selleks õige aeg.
On jõulud, näärid, aasta uus
Hell hingetõmbe aeg
“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.
Taevast sajab alla lund
Kivirähk näeb halba und
Saviraar ja sõber Andrus
pidutsevad pommi augus
käsikäes nüüd jõlupraadi
sööma lähevad vandaalid
püha puhul mets on vait
oravad on nagu vaip
kohukesed kuusel reas
kõigil kingi karbid peas
soki sisse kinnisvara
sokutamas Annusvana
Maksumaksja raha eest
jõulumehe kelgu ees
rakendatud suised vees
maksutõus on põhi mees
jõuludeks on rahu maal
uuel aastal rikkaks saab
nagu ikka Maarjamaal
Galojan ja Antsip ka
-Päkapiku pihtimus-
Minu pisikeses punases kindas on peidus su soovimaailm lai.
Läbi karge õhu, milles unistad ja mida sa hingad, kõik see sinna kogutud sai.
Nüüd ma puhun oma pisikesest punasest pihust kõik su soovid lumehelvestena õhku-
vaid ulata käsi ja püüa oma õnn endale tagasi pihku !
Jõulumehel jalad väsind,
aga amet lihtsalt käsib
käia läbi iga maja-
kõigile on rõõmu vaja!
Üks soov
Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.
Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...
Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
Minge koos läbi jõuluöö,
läbi puhta ja lootust täis aja.
Astuge uute unistuste teel
uude aastasse kellade kajas...
Jõulumees on ärimees,
igal pool tal käsi sees.
Aasta elab üle siis
kui kõigile ta pistist viib!
olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.
J.Viiding
Ole alati see, keda oodatakse,
kelle seltsis on külmaga soe,
kelle jaoks pole miski raske,
kelle käsi on alati toeks!
Soovide kaevul ei olegi põhja,
kätte sealt ilmaski kõike ei saa.
Püüad sealt pärleid käsi haarab vaid tühja,
tõeline aare jääb leidmata.
Leia sealt kaevust hellust ja SÕPRUST ja hoolitsust.
Suuremat aaret elus olemas pole,
kui tunned Sõprade lähedust!!
Ilusat sõbrapäeva!!
Tulipunane vihmavari
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-
Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.
Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.
Betti Alver 1964
Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.
Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.
Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis
Üksik langev leheke
viib kaugemale sügise.
Soe siiras sõprus
helgib ,kuid kaugustes.
Sõprust ära mõõda meerites.
Sõprus koputab südamel.
Iga sõprus on
omapärane ,kuid salalik.
Sõbrale käsi ulata ja
sõbralikult naerata.
Mardid me kõik oleme ,
kui ära end maskeerime .
Jookseme ja laulame ,
ning kommikolli mängime.
Küsimusi küsime ,
ja nägu pisut süsine .
Martide moodi ongi see ,
sest ära end maskeerime .
Kommikott on punnis meil ,
banaane , komme igalpool meil.
Head isu sooviks ma ,
kuid hakkama ma ei saa .
Õhtuks ära väsime ,
komme jagada käsime .
Lõpuks ära sööme need ,
järel ainult väike seen .
Kuskil kaugustes on kisa,
seda kõike kuuled ise.
Tormad sinna leiad sõbra,
kes on olnud sinu isa.
Vaatad ringi leiad sõbra
kes sind tahtis üllatada.
Oled usin, kutsud sõpra,
kuulad ära tema mõtted.
Tunned teda südamega,
sõprust sa ei unusta.
Lendad siia - lendad sinna ,
sõbra käsi kõige kindlam.
Otsus oli õige tehtud
sõber südamega leitud.
Soovin sõprust hinnata
ikka silmis särada.
Sõber sõpra tunneb ikka
alati on tunded pikad...
Kossu platsil passib pissu,
see on Puisi maja Krissu.
Suits on eesja siider sees,
seda jälgib iga mees.
Toimetab seal agaralt,
kiusab poisse pädevalt.
Õhtu ees ei Krissu kohku,
peksab poisse otse kõhtu,
tirib käest ja sakutab,
lonksuga end jahutab.
Koju minnes Krissu väsib
hädaldab - ei tunne käsi.
Varsti poeb ta oma sängi -
mõtleb järgi kus ta hängis!!!
Õpetaja oled hea,Sul on kõige targem pea.Ära Sa iial ei väsi,ja kurjalt meid ei käsi.Nii hästi Sa meid alati õpetad,ja siis kui õpetamise lõpetad,me meeles Sind alati peame,ja kõike siis me teame.
Mõeldes Emale
Pisarad pühi Ema...
..et lilli saaksin Sul anda..
..saaksin suudelda Su töökaid käsi..
..käsi,mis hoolitsusest eal ei väsi.
Kas mäletad veel oma lapsepõlve mänge ja sekeldusi,
ema helli,kuid vahel ka karme käsi?
Aga täna ? Kas ikka veel hoiab ja kaitseb sind ta,
tea,see on armastus,mis temas ei väsi.
On aastad teind tööd ja aegade pintsel
on lisand ta juustesse halli.
Ikka silmad tal rõõmsad ja käed, nõnda töökad
jäävad lapsed tal alati kalliks.
On palju ta näinud ka muret ja vaeva,
meid õpetand,kasvatand üles.
Tooks talle kasvõi kimbukse õisi,
mis korjatud niitude sülest.
Las olla nad lihtsad,need looduse õied,
neis on päikest ja sinitaevast.
Aseta nad tal kas vaasi või sülle
tänuks eluteel nähtud vaevast.
Mõeldes Emale
Pisarad pühi Ema...
..et lilli saaksin Sul anda..
..saaksin suudelda Su töökaid käsi..
..käsi,mis hoolitsusest eal ei väsi.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees