Jõuluks lumi sulas ära,
jõuluvana vana mära
põhjapõdra asemele vankri ette sidus.
Ja et vanker raske, seni
jõuluvana väike peni,
rõõmsalt haukus, maha kargas, vankri kõrval lidus.
Pikk ja raske tee tal taga,
ärme palju norime,
kui me uksest sisse vajub
jõuluvana porine.
Kapis on tassid,
tassil on kiisu,
kiisul on kõrvad,silmad ja vurrud,
ainult kiisü ei lõõ nurru.
Ühel ööl kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
määle hunti lähenemas.
Küll on kurb kui jõuluööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti,hopsti kuuselatva
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad lontis ümber okste
liikumatult rippusid.
Hunt ei märganudki pettust
mööda läks ja mõtles,
et on jõuluehtes kuusepuu
Mul on kapis tassike,
tassi peal on kassike.
Tal on silmad, kõrvad, vurrud.
Aga ei löö nurru.
Lugu juhtus näärikuul:
mäe peal kasvas ilus kuusk,
aga tihti sellel kohal
palju kurje hunte kolas.
Ühel ööl, kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
hunte mäele lähenemas.
Küll on kurb, kui nääriööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti! Hopsti! Kuuse otsa
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad konksus ümber okste,
liikumatult rippusid.
Jõuluvanal käia pikk on tee,
tuleb kaugelt - teada meile see.
Päkapikud - habemikud tema kõrval timbivad,
rõõmu, maiustusi meile kingivad.
Kummaline kellahelin kõrvus
avan ukse ma…
Liigseid sõnu öelda pole tarvis -
minu toas on jõulu - muinasmaa.
Jõuluõhtu
On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.
15.detsember 2004.a.
Silmadesse rõõm ja sära,
südamesse armastus.
Kõrvadesse naerukaja,
pähe väike vallatus!
kingitused parimad
jõuluõhtul ootavad
parim kink on see
et kuuse kõrval
taas me kohtume
Kui ärgates klapid sain peast,
siis tundsin end õige heast.
Minu kõrval kaks meest lõivad nurru,
mõtlesin... olen teinud nendega hullu!
Aga hea tunne sellest ei kadund
ja uus idee ennast adund,
jõuluajal on mehigi topelt, TURVATUNNE ja nagis KAKS JOPET!
Õhtul mõtles väike Mikk,
pikk võiks olla päkapikk,
kuhu panna tuleks suss,
et saaks panna üllatust?
Kui see põrandale jätta,
äkki päkapikk ei märka,
aknalaud on aga kõrgel,
kas tal ronida on kergem?
Mõtles päkapiku pikkust,
kuni uni silma tikkus.
Aknal suss ja kõrval sedel:
"Kui sa tuled, võta redel."
Vaesel väiksel päkapikul
saapad läbimärjad
Kes küll rikkus ilmastiku
sel, kel palju käia
Tassi nüüd veel taskurätti
kommikotil lisaks
Nohu vaevab väikest ätti,
reuma kah teeb viha
Vaat kui kisub aevastama
poetades just kommi
Vaat kui kisub aietama
laps kui kõrval ongi
Ju tal usk siis otsa lõpeb
jõuluimedesse
Sajaks lund! on päka mõte,
kasvõi habemesse
Küll siis tõttaks kommi viima
taga jäljerida
Küll siis jõuaks külla, linna
poleks miskit viga!
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Üksi läbi jäätund akna vaatan,
kurb ja pisarais.Seal saatan.
Jõuluõhtuks lumememme tuppa toon,
kena sõbra kuusekõrvale ma loon.
Täpselt südaool ma suudlen lumemeest,
lina pean kuivatama paksust veest.
Kus on siis minu nõutud jõuluime,
kas jõulumees on tõesti saatan või lihtsalt pime.
Nüüd taas olen üksi,
mu kõrval vaid punane porgand.
Kes kurat oli selle memmele ninaks torgand.
Läbi jäätunud klaasi vaatan jälle õue,
karjun, vaikides - armastus tule mu põue.
ja mööda minnes avan ukse, mis jääbki lahti.
Ära karda midagi,
et aasta jälle edasi.
Istu voodi servale
ja võta kallim kõrvale
Taevas kuu kui kaalkas,
laual vorstisoolikas.
Kõva leib kui telliskivi,
kõrval pudeliterivi.
Pidu see teil olgu maru,
meile kostu laulujoru!
laua peal on väike kook
selle kõrval mõnus jook.
ehteis särab jõulukuusk
meil on ilus võidu suusk.
tikk-takk tiksub kell
sisse astub väike sell.
kuuse all särab laul
seda laulab meie paul
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Jõuluvana habe kare,
istub õues,mängib kabet.
Päkapikk see õue vaatab,
Kuidas jalga passivad tal saapad.
Saapad need nii vana moega.
Jõulumamma kammib poega,
poeg see kisab,ära kitku!
Ma ei jõua muidu pittu.
Jõuluvanal habe kare,
päkapikk istub tares.
Tare kõrval istub vares,
varesel on täitsa mure,
äkki jõuluvana sureb.
Siis ju kinkke enam pole.
Loodan,et ta ikka tuleb.
LEBAN VOODIS KUIGI VOODIT EI OLE.
PANEN TEKI PEALE JA OLEN UINUNUD JUBA.
SA TULED LÄHEMALE JA SOSISTAD MULLE KÕRVA.
MIDAGI ???...
MU KEHA KATTUB KÜLMA HIGIGA
JA ERUTUSEST PEKSAB MU SÜDA.
aga MA EI KUULE SIND-
SEST SEE ON UNI MITTE SINA!
Kodu
On maantee ja maanteel käänak
ja käänaku kõrval küla
See ongi minu kodu
ja tähed ta kohal ülal
See ongi minu kodu
ja tume mets seal taamal
See ongi minu kodu
muid märke ei oska ma anda
muid märke ei olegi temal
siin on mu saatus ja sugu
mu aja ja elulugu.
Hando Runnel
Mul külas käisid päkapikupoisid
nad kõrva sosistasid mul
et kui oled pai ja hea
tuleb jõuluvana õigepea
Võtsin kuulda päkapikku juttu
olin pai ja hea
nüüd kui jõulud ukse ees
ootan külla jõulumeest:)
Nooruses on sõbrad enesestmõistetavad
nagu kõik muugi,
vanemaks saades mõistame,
mida nad tegelikult tähendavad...
Tõeline sõber jääb su kõrvale ka siis,
kui on väga raske...
Kuigi ta on kaugel,
on ta mõtetes Sinuga
ja alati toeks!
Kaunist sõbrapäeva!
Ära kõnni mu ees,
ma ei pruugi järele tulla.
Ära kõnni mu taga,
ma ei pruugi ees astuda.
Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt sõber!!!
Küll on hea,kui sõber suur
keset tuisku kõrval kõnnib,
sõbrapäeval soojust kingib.
Ei me karda tormi, maru -
meil on sõbra soojavaru!