Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.
Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.
Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.
Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.
Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.
Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.
Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.
Oh kuusepuu
oh kuusepuu oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
sind jõuluks metsast tuuakse
ja küünlad külge pannakse .
oh kuusepuu , oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
oh kuusepuu, oh kuusepuu
siit igaüks saab rõõmu .
su juures lapsed laulavad .
ja rõõmsalt kinke ootavad .
oh kuusepuu ,oh kuusepuu !
siit igaüks saab rõõmu .
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!
Sa süütad küünlad- vaatad enda sisse
ja sulad jälle uue tulemisse
Ma soovin kõikidele kodu, soovin jõulurahu-
neid soove liites soovin kodurahu.
Kõige ilusamad jäälilled aknale,
kõige säravamad küünlad kuusele,
kõige puhtamad tunded jõulukuul südamesse.
Kui talvepime tahab tüüdata,
siis paras aeg on küünlad süüdata.
Neid ikka süüdatud on kuusepuule,
kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.
Ja olgu iga küünlaleek kui väike,
ta hüüab siiski valjult:Päike!Päike!
See toetab päikest, väsinut ja loidu,
ta küünlatulest loeb me poolehoidu.
Oi kuis armastan ma jõule,
külmataat ajab tuppa õuest,
küünlad püsti, tuli otsa,
põrsas orki, ehted kuuseotsa
Laual ootab väike pits,
sõbrad head ning pitsu Spitz
Kiunub õnnest väike loom,
head-paremat veel mahutab ta koon
Kõlab kell ja jõulumees,
ilmub uksel nagu naabrimees
Istub veidi salme kuulab
pärast klõmm ja väljas priima
Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.
Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.
Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.
Saabub õhtu üks kord aastas,
raugeb sadu, vaikib tuul.
Sumbub kõik, mis hinge laastas,
küünlad süüdatakse puul...
Säravad Tähed
Ja särav on kuu
Üleni ehteis on Jõulupuu
Jõulumees saaniga juba on teel
Aega on Jõuluni kaua veel.
Liinal ja Tiinal nüüd salmid on suus
Säravad küünlad ja uhke on puu
Kingid kõik ilusti koti sees
Jõulumees pakatab ukse ees
Kauneid Jõule kõigile!
Õrnvaikne lumelend ja aknais valgus,
õrnvaikne valgus, küünlad säravad
käes aasta lõpp ja uue aasta algus,
taas avab uue päeva väravad.
On üks imeline kuu
saab küünlad külge kuusepuu
ja tippu hõbedase tähe
taevas neid ei ole vähe-
sest iga imeline tegu
headuse ja õilsussegu
süütab uue heleda
taevavõlvi laterna
Nüüd süütame küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!
Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu
siis tehti palju kära.
Välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära!
Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta ootab ees !
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
selles põlegu ära kõik mured,
ja alles jäägu vaid rõõm .
Ilusat imedesse uskumise aega !
Taas kuusel me süütame küünlad,
leek valgustab hämara toa,
kaua oodatud jõulude valguses
uus aasta saab tulekuks loa.
Lumiste metsade lõhnad
elavad nääripuus.
Põlevad südaööl küünlad –
aasta nüüd algab uus!
Aiskellade habrast tilinat
ammustest aegadest tilgub...
Küünlavalgusest kuldset helinat aknaist ja südameist vilgub...
Taas süütame kodudes küünlad, las valgustab südant see lõõm.
Nii põlegu ära kõik mured ja alles jäägu vaid rõõm!
Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime, varsti sünnib Jõuluime!
Sinu juurde tuuletiivul
lendab saan ja vaiksel viivul
kohale toob lahke taadi, kellel habe põlvist saadik!
Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime - varsti sünnib Jõuluime!
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Las ma kuusel küünlad süütan ise,
sina istu, puhka veidi, memm.
Ole mängult minu külaliseks, nii on jõuluõhtul hubasem
Kuuseokstel velkleb härmalõngu, seintel varja, leegi värelust...
Tuppa tungib piparkoogihõngu
aga hinge ootusärevust.
Pimeneb ja akna taga langeb
pehmeid lumeräitsmeid veel ja veel.tead sa, kes seal tasa lumehange hiiglasuuri vildijälgi teeb?...
jõulutaat teeb täna külaskäike, mudilased saavad kinke talt.
Mina pole ammu enam väike oma kingi leian kuuse alt...
Las ma pidulaua katan ise, kuuse alla, nii on hubasem.
Ole täna minu külaliseks, minu naerusilmne Jõulumemm.
Salmid helged selges peas,
kuusk ja küünlad valmis.
Igakord ei lähe kõik
nagu laulusalmis.
Üle lume lagedale
veab end meie manu
üldse mitte ainult üks,
vaid rida jõuluvanu.
Need on eilsed mardisandid,
varbad külmast kanged,
nende soovid tuleb täita,
nõudmised on ranged.
Vuristame salmid ette,
paps teeb kuumi drinke,
lõdisevad vanakesed
saavad palju kinke.
Jõuluõhtu
On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.
15.detsember 2004.a.