Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.

Jõuluõhtu armastus

Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.

Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.

SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.

Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?

Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!