Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...
Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.
On lõppenud me naer,
me kogu suhte alus.
Meil on veel järgi pael,
mis hoiab veel jalust.
See katkeb ka kohe,
siis ununevad lood.
Ka järgnevate pahed,
pole jõhkramad kui nood,
need sinu muinaslood.