Sajab, sajab laia lund.
Karu magab talveund.
Säramas on jõulupuu,
kaugel kaunid suvekuud!
On tähed kaunid, säravad
kui pimedad on tänavad
ja vaikus hinge kriibib siis,
küll tahaksin, et oled siin.
Ning kätte jõudnud jõulud taas
ja veidi lundki leidub maas,
Oh kus küll oled, "jõulumees"
sa tule koju, ole mees.
kauneid jõule
soovin teile
täna õhtul südamest
et võiks homme
parem tulla
selleks hoidkem teineteist
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
küünlaleegi vaikne värin
toobki rahu hingele
kaunid jõulud
saabund kõikjal
valgeid helbeid
lendleb taas
rinnus tärab
ärev ootus
et ei lõppeks
kõik see hea
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
et jääks kestma
kaunis homne
selleks edu veel ja veel
Särisegu potid-pannid,
kaunid olgu jõuluannid.
Kõik, mis paha,
jäägu maha,
vana aasta selja taha.
Õhtul hilja piparkooke
vorpisime köögis,
vaatamatta ,et see ahi
alailma nöökis!
Juba tõusis ahjust suitsu -
plaat seal oli kaua...
aga kui sai glasuuri peale
kaunid olid laual.
Nüüd kui tuleb jõuluvana
õhtul kinke tooma,
luban mina,et ka tema
neist peab osa saama !
Väike päkapikk läks üle tee,
Näppas sealt ta ühe ree..
Regi oli pruun,Punast oli ka,
Peale istus päkapikk ja ära sõitis ta...
Vastu tuli põder,Ja küsis:Kuhu lähed?
Päkapikk siis vastas Lapimaale, kus on tähed...
Põder siis vastas:Oh sind väikest Rotti,
Oota ööni,äkki saad siis sotti..
Päkapikk siis ootas,ootas,ootas,
Ootas kuni tuli jõuluöö ja päkapikku ees siis ootas kingituste töö...
Päkapikk nüüd mõtles,Õige jah õige jah...
:Jõuluööl on kaunid tähed SIIN,
mitte lapimaal,Kapimaal ega...Kapimaal?
Ah suva,niikuinii on otsas VIIN:P
Jõuluööl see kannab
hõbedasi kingi,
mööda maja hiilib
õige vaikselt ringi.
Andestus ja soojus
nõnda kokku saavad,
jõulupühad kaunid
kauaks meelde jäävad.
EESTIMAA
ON OLEMAS ÜKS MARJAMAA,
MILLE NIMEKS MÄRJAMAA.
KUS KÜLL ON NEED KAUNID KORED?
NEED JU SEAL KUS KOSE.
KUS ON KAUNIS LIIVARAND?
SEE JU SEAL KUS PÄRNURAND.
MEIE EMADEL KA OMA JÕGI,
SELLE NIMEKS EMAJÕGI.
Sõber seisab süles lilled.
Nägu naerul, pungil silmad.
Seisab tunni, seisab kaks ,
naeratus läks paremaks.
Kaunid lilled muutsid tuju
viisid õied jalgsi koju.
Õied särama jäid hinge,
üllatused aastaringselt.
Oled hea võ oled paha
sõpra iial ära jäta maha..
Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..
Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..
Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..
Ka kõige kaunimal sügisel,
on kurbi mõtteid.
Ka kõige ilusamal talvel,
on psarad taga,
kuid suvi on see,
mis meelest ei lähe,
need kaunid ajad mis olid,
neid pisarates meenutan..sügsel ja talvel..
Hinges tühjus valitseb
igat lootust varitseb.
Passib peale, jälgib mind,
et ei rõõmustaks mu hing.
Kaunid sõnad - ununevad
Unistused - purunevad
Jääb vaid see vaikus, valulik
Pisar, nutt ja leinalipp.
Rajad on kaunid, nad kaugusse viivad
sittudes kasvavad mulle kui tiivad
radu ma ehitan - kaugusse viin
üks rada fastses, teine uriin.
Sügis
Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.
Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.
Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.
Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.
Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.
Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.
Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.
Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.
Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.
KES ON LOONUD SINITAEVA,
KES ON LOONUD KAUNI MAA ?
KELLE OMAD KALAD JÄRVES,
KELLE VÄIKSED LIBLIKAD ?
KES ON LOONUD OOKEANID,
OJAD, JÕED JA MEREVEED ?
PANNUD PÄIKSE TAEVALAELE,
KUU JA TÄHED LAMBIKS ÖÖL ?
KES ON LOONUD KAUNID NIIDUD,
ORUD, MÄED JA NÕLVAKUD ?
KELLE OMAD SUURED LAANED,
VIKERKAARES LEPITUS ?
KES ON LOONUD KAUNID LINNUD,
PANNUD LILLED ÕITSEMA ?
KELLE OMAD ON KÕIK LOOMAD,
KELLE VÄIKSED PUTUKAD ?
MISKI POLE ISE TULNUD
JUMAL TEGI KÕIK NAD !
mardipäev on tulnud taas .
kokku saavad marid koos.
mardid toredad ja kaunid vahest lihtsalt väga koomid :)
Jõuluvanal suured sammud,
suured sammud, suured kingid.
Põhjapõdrad kaunid, hoolad,
aitavad ju jõulutaati.
Kata ainult kuldliivaga,
ja oledki kõrgel taeva all!
Kord ootasid väljapääsu sõnad mu huultel:
Ma Armastan Sind!
Nad olid kaunid ja soojad,
kuid ometi muutusid nad pisarateks
ja voolasid mahajäetud sõnade järve.
Miks?
Sest ma ei saanud
neid sõnatuid sõnu Sulle öelda.
Täituvad soovid
Jõuluõhtul vaatan küünalde säras tuba,
Ootan hinges ärevus,et kas ei tule juba...Jõulu mees.
Jõuluklögi valatud on klaasi,
kaunid kuuseoksad metsa servalt toodud vaasi.
Pipar koogi lõhnast küllastunud õhk,
jõuluhani laual,põrandal on põhk.
Mõeldes oma lähedastele seal kaugel ära.
Teadmine,et ka nende tube valgustamas jõulukuuse sära,täidab kogu hinge rahuga.
Kuid siis koputus,vahest ka kaks.
Tõttan uksele ja näen oma lähedasi seismas seal,
neid kalleid,kes olid enne mul mõtetes...
korraga on siin.
Jõulu ime minu jaoks on saanud ilmsiks,mõtetes
Jõulu meest tänan ja kogu mu pale rõõmu pisaratest särab.
Pisar
Pisaras peidus on vikerkaar.
Pisaras peidus on vabadus.
Teemantina pisar sünnib, sama vaikselt kaob.
Ma nutan, sest pisarad on kaunid .
Ma nutan, sest nii kaob valu.
Paar pisarat kinkige mulle, muud ma ei palu.
Kaunid on kavatsused,
kaunimad teostused.
Kaunid on võtmised,
kaunimad andmised.
Kaunis on elu
kaunina elatud.
Palju ,palju õnne!
on ära õitsend kaunid õunapuud,
kaugel sügavas hinge põhjas tundmatuses,
ning puhus hinges jäine tuul.
Kaugelt nägid eemal sa mind puude all üksi istumas
mu ümber puhus jäine külm tuul,
siis olin ma nii õnnetu ja kurb,
sest käisin üksinda valel teel,
ma tean ei süüdista ma sind,
ning andestada võime kord veel.
Ma ei saa ilma sinuta ei suuda,
näen üks kõik kuhu läen,
leian sind taas varjuna eemal.
Kord tuleb päev mil mõistame,
et ära on õitsenud õunapuud,
taas kevadel õide puhkevad,
õnnetu eest ma tean ei saa ju varjuda.
Andestada võib mu mu arm kord veel,
kord tuleb päev mil mõistad,
kui ma sind kinni ei suuda hoida,
olen üksi jäänud õunapuudega,
mis tol päeval meile õitsesid.
Kaunid on Su silmad,
Sinust m6tlen vaid,
Et Sind ei unustaks,
Ja vaja Mina Sind!