Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.
JÕULUD SOOJAL MAAL
LEELO TUNGAL
SOOJAL MAAL EI OLE LUMEMEMMESID,
JÕULUKUUSKE KEEGI SEAL EI EHI…
ÕNNEKS ON SEAL OMETIGI EMMESID,
ISSISID JA IGASUGU MEHI,
KES KA TEGELEVAD JÕULUTÖÖDEGA,
ÕNNEKS ON VIST SEALGI PEOD JA PILLID.
PÄKAPIKUD KÄIVAD NIUDEVÖÖDEGA,
JÕULUVANAL EES ON PÄIKSEPRILLID.
PÕHJAPÕDRA ASEMEL ON ANTILOOP…
TSS! EI TOHI EHMATADA TEDA –
MUIDU PANEB PLEHKU!
SÕBRAD, SEE ON HOOP,
KUI TA JÄLLE KAOB KOOS KINKIDEGA!
Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Seal, kus kuuhelk lumel kumab,
keegi metsas sumab, sumab...
Kes ta on ja kuhu ruttab?
On see jõulumees, kel vaja
leida üles mõni maja
ja kel tee ei ole tuttav?
Muigab muhe kuusetooja:
”Tahan viia metsavilust
laste tuppa jõuluilu!
Ei siis eksi jõulumees,
kui on sära tubades!”
Keegi kuskil sahistas,
et jõuluvana ahistab.
Nüüd ma aina pabistan,
et jõuluvana kabistab.
Kuidas elad,jõulutaat,
kas ka sina kinke saad?
Keset lund ja jääd ja tuiske,
kas toob keegi sulle uiske?
Täna, homme, ülehomme,
kas toob keegi sulle komme?
Kui sa oled illikuku,
kas toob keegi sulle nuku?
Külastad kui legomaad,
endale kas lego saad?
ja kui jõuad soomemaani,
kas siis tahad soome saani?
Ei, mu laps!Sa mõtle vaid-
igatsen üht pikka paid.
Päkapikk on ähmi täis,
keegi koputamas käis,
öösel tema akna taga
kui ta magusasti magas.
Päkapikk nüüd murrab pead-
kes see võis küll olla seal
Teised on ära tööl
vaid tema kodus sellel ööl.
Siis märkab päkapikumees,
et tal on kommid sussi sees
ta kohe kõigest aru saab
ning ise rõõmsalt hüüab:
Kes küll seda enne näinud!
Mul on päkapikud käinud!
Taevas on suur kuu,
akna all pikk puu.
Aisakellad helisevad
vorstid ahjus särisevad.
Istun toas ja loen siin päevi.
Mustad Jõulud küll on paha.
Kardan ,et ma lund ei näegi,
Jõuluvana ei tulla taha.
Kui tuleks lumi maha,
tuleks pühad rõõmuga.
Näe keegi tuleb ukse taha
Jõulumees! - suure kotiga!
Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.
Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.
Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees
Metsateel kus kodutare,
kuulen, keegi kopsib -
see vist mõni rähnipere
õhtust toitu otsib.
Ei see pole rähnist lind,
ehk ma eksitasin Sind,
see ju keegi tuttav mees,
kel nii valge habe ees.
Metsateel kus kodutare,
loomad saatmas taati,
tares ootab lastepere,
teda suvest saati.
Taati vastu võtab pere,
kõik nad ütlevad tal tere,
küsivad, kus olid Sa,
miks meid nii harva külastad.
Metsateel kus kodutare,
koju jõudis inimvare,
kes on aina Soomes tööl,
ei ta maga ei ta söö,
sest, et pere kinke nõuab
nii kui isa koju jõuab.
Istun mõtlikult toas ja tulle vaatan
Tulekeeled kiiskavad õhus nagu tantsiks saatan.
Vaikides halge tulle lisan, kuulen lummust kui tulekisa.
Tasa praksuvad halud, üha paisub leek.
Lisan halgusid juurde,tuli suureneb veel.
Kuulen kuljuste kõla,keegi kaugelt on teel.
Pühad saabunud meile
mida ihkad sa veel.
hirm on põues,
võõrad õues.
kahtlased reed.
jõulumees.
keegi magada ei lase.
jõulud pole üldse tase.
jõuluvana vist tahab tappa,
päkapikud saadab sappa,
jälgivad mind päeval - ööl
vahel isegi ka tööl.
Lumi tuli maha
ja valgeks sai maa...
Lumehangest keegi hüüdis
tooge veel üks "Saaremaa"
Kui Sa eile öösel selle peale ärkasid et keegi habetunud sell Sind kotti üritas toppida, lasknud sel juhtuda! Ma palusin ju Jõuluvanalt Sind enesele kingiks...
Juku ootab jõuluvana,tüütab isa,tüütab ema,millal jõulutaat küll tuleb, ootamine pikk ja kole.
Salmid ammugi on peas, laulegi ta mitut teab.
Äkki kuuleb, keegi tuleb tümpa, tümpa trepist üles.
Ongi kallis jõulutaat, Juku hüüab hurraaa!
Tantsib, laulab, salme loeb, lõpuks taadi sülle poeb.
Taadile teeb pika pai, suure kommikoti sai.
Jõuluvana, hea,et tulid
külla meile kõigile.
Tahan ,et sa paki valid
hästi suure minule.
Saatsin suvel sulle kirja,
päris pikk see oli siis.
Keegi selle pakivirna
hoopis lasteaeda viis.
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
Jänku tahtis nalja teha
metsas mängida jõulumeest,
õmbles mütsi, kuid oh häda
teine kõrv jäi välja seest.
Ruttu leidis hüva nõu ta
õmbles teise mütsi veel.
Kas on keegi enne näinud
kahe mütsiga jõulumeest?
Kui Sa keset ööd
ärkad ja märkad,
et üks paks mees
kotti topib Sind,
siis tea, et keegi
kingituseks soovinud on Sind.
Saab puhtaks hing kui vaatad küünlaleeki,
Kaob raskus südamest ja homne parem näib.
Kui läbi leegi silmitseks sind keegi,
ning hellalt silitus sul üle juuste käib.
Sind sellel hellal hetkel kaitseingel kaitseb,
Ta hoidvaid käsi märkad tule paistel
-----------------
Sa vaata tuld, sa kuula tuult….
On selleks õige aeg.
On jõulud, näärid, aasta uus
Hell hingetõmbe aeg
Siis kui öösel magan ma,
minu juurde tuleb ta.
Tatsab mööda tuba ringi,
otsib vaikselt minu kingi.
Äkki keegi sahistab,
tema juba pabistab,
kuhu peitu pugeda,
et ei saaks ta sugeda.
Kas on keegi näinud teist
seitsetsada seitsetteist
nääritaati nääriööl,
kotid seljas, nääritööl!
Igaüks teist vastab ei,
aga mina nägin neid.
Tulid kümnekesi reas,
suured tutimütsid peas.
Äkki taadid sel paraadil
polnudki me nääritaadid,
olid hoopis hotentotid,
kõigil pea peal suured potid,
sest et hotentotimaal
ei käi taadid kotiga.
Hotentotid võtsid potist
aad ja eed ja uud ja jotid,
kinkisid need tähed mulle,
loen:
HEAD NÄÄRITUJU SULLE!
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...