Jõuluvana, punanina,
kinkis mulle kirju kana.
Kirju kana munes muna,
sellest kasvas Jõuluvana!

Kas on keegi näinud teist
seitsetsada seitsetteist
nääritaati nääriööl,
kotid seljas, nääritööl!
Igaüks teist vastab ei,
aga mina nägin neid.
Tulid kümnekesi reas,
suured tutimütsid peas.
Äkki taadid sel paraadil
polnudki me nääritaadid,
olid hoopis hotentotid,
kõigil pea peal suured potid,
sest et hotentotimaal
ei käi taadid kotiga.
Hotentotid võtsid potist
aad ja eed ja uud ja jotid,
kinkisid need tähed mulle,

loen:

HEAD NÄÄRITUJU SULLE!

Jõulumees on ukse ees,
emal potis roog kees,
jõuluvana lasti sisse,
et tal oleks iste,
kus ta pakke jagaks,
ja mina talle laulaks,
oma toredast emast:

Mul on tore ema,
sest tube kraamib ta,
ja nõusid peseb ka,
sööki ta teeb head,
mis maitseb kui kommimaa,
talle teen ma kalli,
sest ta kinkis mulle palli.


Jõuluvana pärast laulu,
annab mulle väikse kauna,
mille sees on raamat ,,Paula´´.
Jõuluvana tänan mina,
sest ta on tore punanina.

Jõuluvana rüüpas kalja,
Päka tegi palju nalja,
Kinkis mehele naise palja,
Põhjapõder sõi nüüd saia,
Jõuluvana, ära laia!
Õnn ja rahu tulgu majja!

Jõulutaat nii erksas värvis,
tal on rahulikku närvi.
Kuulab laule, luuletusi,
päkapikk tal abiks usin.

Keegi meelest tal ei lähe,
häälgi lõpuks päris kähe.
Paneb karvamütsi pähe;
mulle kinkis jõulutähe.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.


Karl Ristikivi

Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?

Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!

Sa tulid mu ellu
kui päikese kiir
Sa tegid mind õnnelikuks
kinkisid poja keda armastan
sama palju kui sind
ja loodan ,et see armastus kestab igavesti...
SINU KÕIGE PAREM SÕBER.

Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said

Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab

Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas

Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam

Tere kallis jõuluvana,
leitsid meie juurde tee
ootasime sind kaua kaua,
nüüd kõik rõõmsad oleme
kinkisid mulle läinud aastal hobuse ja raamatu,
juba loen ja sõidan ratsa ma ei ole saamatu
tahtsin öelda veelgi seda hea laps, et olnud ma,
küllap juba tead keda rõõmustada kingiga.

Mu hing on tühi,
mu hing on puru.
Ära seda vastu oda nühi!
Ära tee sellest saepuru!

Mu südamest veri välja pigistatud,
Mu süda veritseb!
See lumehelvestest tekitatud,
See langeb ja langeb.

See kett mille kinkisid mulle,
mu kaela soonib.
Sa mu südame kinkisid talle,
Mu süda edasi-tagasi roolib.

Jõuluvana on väga kallis,
Põtru hoiab tema tallis.
Kingitusi meile toob,
jõulurõõmu meile loob.
Kinkis mulle väikse nuku,
rõõmust hõikasin juhhuu.

Tere,tere,kas siin on inimesi.Sellepärast ma ei maga,et siin pole kedagi.Miks peaks inimene tahtma elu,elu kui suudlust.Sa suudlus see väga hea,siin on pere väga lähedal.Kinos käime mehega oi kui tore vaadata,telekraani.Süda tuksub mul virgasti.Koju lähme ja heidame,voodisse,siis kinkis mees mulle suudluse.

JÕULUD
Jõuluvana suur ja lai,
kinkis mulle suure pai.
emmele kinkis ilusa palli,
issile suure mehesalli

Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.