JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB

KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.

LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.

LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.

Jõulud see on rahu aeg,
unusta kõik mured,vaev.
Viska halvad mõtted peast,
võta viimast pühast heast.

Vaata enda ümber ringi,
akendel näed susse, kingi.
Neisse päkapikk toob komme,
nagu täna nii ka homme.

Peale kommi toomise
ning jõulumeeleolu loomise,
päkapikud jälgivad sind,
kas õigel kohal su süda ja hing.

Kõik paberile üles kannavad
ning pärast jõuluvanale teada annavad,
kes oli paha ja kes oli hea,
kes sel aastal kinke saama peab.

Jõulud see on vaikne aeg,
siis ei räägita mis mure ja vaev.
Halvad mõtted visatakse peast
ning mõeldakse kingitusest nii suurest, nii heast.

Päkapikud mul ei käinud,
mina neid ei näinud.
Kuigi kingitused kuuse all,
oli tore neid vaadata.
Kutsusin kohale kõik oma parimad sõbrad,
et neid lahti teha.

Lugu juhtus näärikuul:
mäe peal kasvas ilus kuusk,
aga tihti sellel kohal
palju kurje hunte kolas.

Ühel ööl, kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
hunte mäele lähenemas.

Küll on kurb, kui nääriööl
kuri hunt sind ära sööb.

Hopsti! Hopsti! Kuuse otsa
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad konksus ümber okste,
liikumatult rippusid.

Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime, varsti sünnib Jõuluime!
Sinu juurde tuuletiivul
lendab saan ja vaiksel viivul
kohale toob lahke taadi, kellel habe põlvist saadik!
Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime - varsti sünnib Jõuluime!

Õhtul sajab vaikset lund,
varsti tuleb unetund.
Siis ma lähen magama,
unenägu nägema.

Ilus unenägu see:
valge, roosa, kollane.
Ja kui üles ärkan ma,
vaatan välja: must on maa.

Väga kurvaks muutub meel,
sest jõulumees on juba teel.
Astub saanist maha ta,
näeb ka tema - must on maa.

Edasi käib teekond jalgsi,
kohale ta jõuab varsti,
sest et kinke jagada
tahab meile ikka ta.

Jõuluõhtu

On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.


15.detsember 2004.a.

Jõuluvana tore mees,
istub rõõmsalt saani sees,
võtab suuna taevasse ,et saaks külla tulla sinule.
Jõulusoove ootab ta,et saaks neid ka jagada.
Jõulumees ta mõtleb kaua kuni kohale tal jõuab,
et sa soovid kõike head,teistele ja Talle ka.

24. detsember on kohal
laual toitu ja jooki vohab.
See on sellepärast, et käes on varsti jõuluöö
ja möödas on suur vaev ja töö.

kuusk heleroheline ja pehma
peale pandud tal kuld, karda, ja ehteid.
Selle kuuse all lapsed kinke saada ootavad
palju, palju kinke saada nad loodavad.

"kui kinki saada sa soovid
eks siis laulda ja tantsida proovi!"
Neid sõnu kuuldakse isalt
kes ise kaerajaani tantsib visalt.

Pärast kingituste lahti tegemist
ja muinasjutu raamatu lugemist
on lastel aeg pugeda põhku
kuna käes on jõulu hilis õhtu

Langev lumehelves

Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.

Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.

Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.

Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.

Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.

Vihmaveetoru jõulumõtted

Kalender ajab sarved-sõrad kangekaelselt vastu püsti:
“sa pane tähele su enda ümber hoolsamini jõululusti,
ei ole tõsi koduaknast meile näiv see rohelus ja vihmapüha,
kord nagu kohus taevas kingib meile lund ja külmaviha”.

Küll uinub maa ja tardub pakases suits korstnast valkjalt hallilt,
Õhk helgib lumehelmeist hõbevalges lumevallilt,
Jalgvärav kääksudes nüüd punnib vetrunult sul vastu
Kui oleks talle lasund peale tinaraudne raskus.

Nii mõtles tsingist vihmatoru räästast vihma läbematult juues,
Seest roostes, pealt küll ehtsas uudses värvikuues.
Lä`en lõpuks puhkusele, peakohal vihmarenn siis haigutades lausus
Ja külmus purikaks, kord saabub minu jaoks vee suve kaasus.

Nüüd muretseb ema ja muretseb taat
kuis jõulutaat kingid kohale saab,
kes ruttu ütleks mis vaja on teha,
jõulud on kohe,kinke on vaja!
Kuhu jäänud on lumi kuhu jäänud talv
nüüd saanil peaks olema rattad all!
Taat salme kuulaks ja silitaks pead
sest lapsed ootavad,olnud nad head
Kes aidata saab,palun,olge head!!!
ON SELLISEID,HÄID INIMESI ???

Jõulumees, oh jõulumees
millal sa kord tuled,
mul on juba partidelt
kitkutud kõik suled.
Põrsad ahjus särisevad
süldid löövad lurtsu,
lapsed ootest värisevad
vanad tõmbund kortsu.
Kui siis, vana, kohal oled
rõõm meil matab hinge-
millestki meil kahju pole
vabastame pinge......

Päkapikud lumevangis
Vööni valgeis lumehangis
Veavad vapralt kingisaani,
Sära silmis, habe maani.

Päkapikud lumevangis
Küürud seljas, jalad rangis,
Teevad rõõmsalt tõsist tööd
Tuisuteel sel talveööl.

Lõpuks päkad lumevangist
Pääsevad kui kalad landist.
Kingid kohal, tühjus rees.
Päkadel on rõõmus meel.

Jõulud,
kuid maa on must.
Miks on see nii,
ei tea me siin.
Jõuluvana,
poris lippab,
kingid kohale toob ta ikka!

Järgmine eluaasta olgu Sul parim,
õnn las ise end kohale tarib,

et kõik naised just Sind vaid tahaks,
ja iga liigutus muutuks rahaks,

et õlut voolaks joogiveekraanist
ja muretut elu saaks osta baarist,

ise ole lihtsalt muhe mees,
nii peagi supled Sa õnne sees.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.


Karl Ristikivi

Kodu

On maantee ja maanteel käänak
ja käänaku kõrval küla
See ongi minu kodu
ja tähed ta kohal ülal
See ongi minu kodu
ja tume mets seal taamal
See ongi minu kodu
muid märke ei oska ma anda
muid märke ei olegi temal
siin on mu saatus ja sugu
mu aja ja elulugu.

Hando Runnel

Viktor Traktor jõi piima
Ildur Sitapildur imeviina
Kohale ilmus ka Tihemetsa Tiina
Kes kaasa võttis Rosina Riina

Viktor jõuluks tahtis vatti,
Selle asemel sai vastu tatti
Ildur soovis purgi moosi
Selle asemel ta viidi kolhoosi

Tiina tahtis kanget viina,
Selle asemel sai lahjat piima
Tuppa astus ka Rosina Riina,
Kes kohe rotti lasi viina.

Sõjakoldes sõdurid

Sajab kuulirahet taevast,
sõdurid on väsinud raskest vaevast,
kui lõhkevad mürsud maas,
ja soldatid ründavad taas,
Kivid, tolm, killud, karjed,
on sellega juba sõdurid harjunud.
Tuleb tank, tolmab maa,
lõhub müüre, maju ta,
toob surma tänavatel-
ei anna armu vaenlastel.
***
Tormijooksu vapralt minnakse,
kõik vaenlased välja lüüakse,
ei surma karda nad,
ustavalt teenivad isamaad.
***
Tulevad koju esimesed kirstud,
kohale tulevad savisaared, partsid,
loetakse moraali, peetakse matused,
kuid sõjakoldes ikka lõhkevad majad, katused,
peagi unustatakse vapper sõdur,
ja varju jääb kõik ta teenitud tõde,
Raske on soldati töö,
kui sõjakoldes langeb öö.

Vesi

Ronkmustad pilved me peade kohal,
sähvivad ja lõvi kombel möirgavad.

Palju, palju on seal pisaraid,
mis ootavad, kuniks kukuvad,
oma rahumaale jõuavad.

Aga piisad pilve sees,
otsa ei saa, ei saa, ei saa,
mõõtmatu on vee kogus seal.

See kogu taevalae katab,
ja aina kallab ja kallab,
üleujutab kõik kaldad.

Vesi, igalpool aina vesi,
uuristab oma väikseid augukesi,
ta varsti mind enam ei kanna,
ja põhja poole üle annab.

Jõuluvana tuleb,
niiet saan põleb.
Kaua tal ei lähe,
sest kinke on nii vähe.


Kui kohale ta jõudis,
siis lume sees ka sõudis.
Kuid lumi oli paks,
ja kaasas tal on taks.

Jõuluõhtu armastus

Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.

Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.

SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.

Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?

Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!

Kuskil kaugel,
põhjapõdrad laulvat,
kulinad kaelus.
Seal jõulumees tantsib,
väriseb maa.

Kuskil kaugel,
kõlavad kellad.
Põdrad käivad,
viisid suus.

Kuskil kaugel,
päkapikud kinke loovad.
Jõuluvanad need kohale toovad.
Kuskil kaugel,
kuuskede vahel,
elavad muhedad vanamehed.

õlled kokku lüüdakse, kassid viidi põõsasse.
Püssid pauguvad ja koerad hauvad,
politsei kohale jõuab ja pätt siis kaugele
sõuab, niiviisi see elu seal käib, seal
kaugel kaugel maal