Kord kohtas keset kanarbikku,
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist,
ja vaidlesid kumb pikkem neist.

Sa oled nagu leivaraas,
ja raske on sind leida maast!
Miks kääbus sõnu loobid sa?
Ei näe sind mikroskoobita

Kui kükakile laskun,
siis ehk küünitad mu taskuni.
Sa ulatud mu jopi äärde,
ja sina mulle poolde säärde.

Sa oled pisem kui mu näpp,
sa välja näed kui väike täpp!
Nad panid lõpuks seljad vastu,
ja olid tõpselt ühte kasvu!

Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?

Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees

pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.

Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!

Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...

Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.

Jõulu ajal ole Ok,
mitte täis kui näärisokk
ja kui kohtad jõulumeest,
ära põgene ta eest,
igal kingil oma hind -
maksuamet jälgib Sind!!!

Kord sõitsin mina rongiga
rong viis mind kiirelt jõulusse
ärevus mul puges põue
kui kohtasin seal jõule.
Kiiresti siis mõtlesin luule
et saaks jõulupaki suure.

Päkapikk see lapsi piilub,
Suss Ka akna vahel kiilub,
Päkapikk siis sikutab,
Ise vaikselt pikutab.
Tal abiline kohta nõudis:
Ei hakkama sa saa.
Päkapikk Siis ära hiilis,
Ja vaikselt maha lakkas,
Ära ta end peitis,
Vaikselt magama siis heitis.

Kulla kallis jõlulumees,
sa käid läbi mitmed teed,
lapsi kohtad miljoneid tervita sa kõiki neid,
ütle nendele,et me nende sõbrad oleme.

Mingid 2 tüüpi küsisid sinu kohta. Ma ei andnud neile sinu numbrit, andsin aadressi! Lubasid sinu juurde tulla. Nimed on ÕNN ja RÕÕM ...Ilusaid Pühi!

Aata uus Su juurde tuleb
siis kui kustunud on tuled
mõtteid vaed ja mõlgutad
möödunud Sa meenutad
läinud aastas mis on head
mis on olnud tehtud vead
- seljataha jäänud need
käidud vana aasta teed.

Uuel aastal algad aga
uue innu, õhinaga
uuel aastal käid sa need
seni tundmatud olnd teed
kohtumised, kohtamised
ja ka rasked ohkamised
uuel aastal rõõmud, mured
uued tujud mõtted, teod

Aasta pärast jälle siis
vanaks saand on aland uus
aasta pärast hardud taas,
meenub möödund aja raas
et see aeg saaks kiirelt mööda
kohe alga uue tööga
uued mõtted tee sa teoks
enne kui läeb lõpu peoks!

Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?

Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!

Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!

Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.

" Hiline aeg vanalinnas "

Õhtu ajal, vanalinnas
inimene kõnnib sillal.
Ta vaatab vette üle silla
ning märkab, vesi on lilla!

Talle tundub imelik
ja väga veider see.
Kuni äkitselt üks sisalik
sibab üle vee.

Ta sammub vaikselt edasi
kuni kohtab kedagi.
See mees näib väga tuttav.
Muidugi, vana semu - Gustav!

Mees ei lausu sõnakestki
kõnnib ainult edasi.
Ka Gustav vaikib sedasi
ning ruttab mööda kiiresti

Mees jõuab ukse ette
ning astub lävelt sisse.
Ta mõtleb minna magama
unenägusid nägema.

Üks koerake

..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.

Olen koer, kes kaeblikult ulub,
näitab hambaid ja liputab saba,
tahab koju, sest karv juba kulub,
käpad katki, meel nuker ja vaba.

Otsin kohta ses linnas suures,
kohta omasse soojasse kuuti.
Olen koer ja tõukoer sealjuures,
seni näinud vaid kaigast ja nuuti.

Kes tahaks küll koera vastu talve,
väikest vallatut karvakera.
Istun teel, silmis sõnatu palve -
tule, sõber, päästa mind ära!

Enne selle saatmist tahaksin mainida , et kirjutasin selle oma väga hea sõbranna auks kes tunneb täpselt nii nagu siin öeldud on. Muidugi on see ka kõigi nende jaoks kes samuti nii tunnevad. :)

„Olla keegi...“
Jacqueline Maxine Jürgens

1.Päevast päeva üritan olla keegi,
keegi kelle sõber tahaks olla.
Kuid kunagi minust välja ei keegi teegi,
Kuid ehk kusagil on ka minu jaoks keegi võib-olla.

2.Tean , et kõik ei saagi olla kenad,
Väga targad ning üli kõhnad.
Miks pärast naeravad mu üle nemad?
Isegi kui minu juurest ei tule täna halvad lõhnad.

3. Miks hinnatakse inimesi välimuse järgi ,
mitte nende iseloomu ?
Miks tallutakse neile teele jäänud meie jälgi?
Miks alahinnatakse meie iseloomu?

4. Soovin minagi kõigest väest,
et kohtaksin mõnda poega või tütart.
Et saaksin võtta talt kinni käest,
ja et ta sõprus soojendaks mu külma südant.

Alla lumehelves,
suures tükis terves,
mööda klaasi veeres,
aeglaselt alla keerles.

Kukkus lumme sügavasse,
külma lumehunnik.usse,
värises ta seal,
külma lume peal.

Üles tema korjasin,
tule eest varjasin,
külma kohta tormasin,
veepiisk käes, karjusin.

Sa sulasid !
Ja mina aina karjusin.
Sa sooja ju tahtsid !
Aga ikka mind jätsid !

enne uinumist voodisse heidan
kuidas unistused padja alla peidan...=)
aja möödudes silmad avan
oled minu kõrval
teen sulle pai-=)
kust nii ilus neiu siia sai.
hiline päkapikk vist sind tõi
terve suss sind täis sai...=)







Üks muinasjutt on mul meeles..=)
kuidas olid fantaasjas minu juures.
olime metsas suures.
olid ilus olid minu juures...=)

kuidas kohtasin juhuslikult sind,
olid eksinud ja usaldasid mind...=)
mina olin eksinud ka .
aga arvasin parem kui seda ei tea sa.

mul kaasas oli süüa
ja allikas võluvett võisime juua.
ja telgi ma välja võlusin..=)
kuidas sinu naeratuse ees ma sulasin...=)

peagi saabus vaikus...=)
ainult öökulli uile ule metsa kaikus.
ma sind kaissu võtsin
mõttes kõik teised maha jätsin..

ärgates sulle pai ma tegin
sinu silmades vaid ilu nägin.
õuest kostis krabin
taas saabus vihmasabin

siis mõistsin ma
vaid unenägu oled sa
aga arvutist sind leidsin
ühe luuletuse sinu postkasti peitsin...=)

vot see on minu tehtud...=)

loodan et meeldib...??

Kas meeldib äike sullegi, mu kallis sõber,
kui vihma krabistades tuppa tuleb laest?
Või suveõhtu lausa imeline,
mil kuiva kohta pesus leida võid vaid poest?
Mul hinge vabaks annab hetk mil välku sähvib
ja vere tarretuma kõigis soontes säeb.
See hetk ju siia ilma iidselt passib
kui piisku aknaruudul voogudena läeb.

Võib-olla seda ongi vaja mulle- sulle,
et kõu kord kärataks ja peataks meie teod.
End mõtlikuks siis säed ja tormi trotsid,
hetk mõtled möödunule, tulevale viiv…
Ju leiab hing mis salamisi otsib
kui sinu pärast vihma
õue viin.

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin

Ema

Kord metsaveerel kohtasin üht meest
tal silmad olid vees
peas kihar jäätund hõbehall
all samblik asemeks kui lapsehäll
mis suurim riik on kõigist riikidest
Ja mõtteisse ma jäin
Kus on küll selle linnu pesa
ajast kortsus käekeste ema
kes tema peakest õrnal silitaks
ja räbaldunud riideid kohendaks
Ja korraga kõik selgeks mulle sai
see sama samblik all ja taevas kohal
see ongi tema ema
ja on ka minu ema
Ma sellel võõral mehel siis
õrnalt oma salli kaela sidusin
istusin hällile sambla sees
silmad mõlemil meil vees
nii ilus oli ema
Ja meie, tema lapsed, külg külje kõrval
vaikselt istusime

Veider Saatus

Kummalisel öisel tunnil,
sammun võõrasse kohta,
et silmitsi seista saatusega,
mis mind elutuks nõiub.

Mingil tungival sunnil,
järgnen sinuga kohta,
kus õnn lõppeks vaatusega,
mis mind vangiks nõiub.

Sel ilusal tunnil,
mil kuuled saasta minu kohta,
mis sepitsetud võimsa lootusega,
mind kildudeks raiub.

Hülgad mind raevunud sunnil,
õudsemasse närbunud kohta,
kus silmitsi seisame saatusega,
mis meid mõlemaid elutuks nõiub.

Sel kurval närbunud tunnil,
mil kuulen kaunist luulet su kohta,
mind võluvalt petab saatusega,
mis mind andestamatult hoiab.

Hoiab saatus mind kurjal sunnil,
eemal sinust, saates mind kohta,
kus võitlen võimsa lootusega,
imetleda jälle sind, keda õnn kõrgelt hoiab.

Elutult kurval sunnil,
sammun veidrasse kohta,
kus pesitseb vaid õud tühja saatusega,
mis mind sinust eemal hoiab.

Kairi Kuusemaa

Pöialpoiss ja Päkapikk

Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesidteineteist
ja vaitlesid,kumb pikem neist.
,,Sa oled nagu leivaraas
ja raske on sind leida maast!,,
,,Mis kääbus, sõnu loobid sa!
Ei näe sind mikroskoobita!,,
,,Kuikükakile laskun ,siis
ehkküünitad mu taskuni!,,
,,Sa ulatud mu jopi äärde!,,
,,Ja sina mulle poolde säärde!,,
,,Sa oled pisem kui mu näpp!,,
,,Sa välja näed kui väike täpp,,
,,Ma olen sentimeetrine!,,
,,Ma kümne millimeetrine!,,

Nad panid lõpuks seljad vastu
ja olid täpselt ühte kasvu

piltlikult on kõik väga tore ja hea,
kuid sisemuse kohta ma veel vastust ei tea.
tahaks omada laegast,
mis vastust mul annaks,
hetk, mil vaja otsustada,
võtan või jätan?
hoian või lasen minna?
kahjuks puudub mul laegas
ja ka otsustus võime
miks kurat me selle segaduse lõime?
pinksalt mõtetes olles jälgin tähistaevast
palun, päästke mind otsustus vaevast.

päkapikk ja pöialpoiss

kord kohtas keset kanarpikku
üks pöialpoiss üht päkapikku
nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist
sa oled nagu leivaraas
ja raske on sind leida maast
miks kääbus sõnu loobid sa
ei näe sind mkroskoopita
kui kükakile laskun siis
ehk küünitad mu taskuni
sa ulatud mu jopi äärde
ja sina mulle poolde säärde
sa oled piem kui mu näpp
sa välja näed kui väike täpp
ma olen sentimeetriline
ma kümmne millimeetrine
nad panid lõpuks seljad vastu
ja olid täpselt ühte kasvu.

..Üks koerake jooksis mõõda teed..
..käpakeste all lirtsumas tänaval lume soolasegused veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistis..
..pisike ninake lõhnu tal haistis..
..hea ei ole tema elu selles ilmas...
..inimestel pigem "pinnuks" on ta silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temal ju olnud oli ka ema..
..ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägemata aga kotti topiti ta siis ..
.. tahtmatult rebiti eemale ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda,kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest ka vähesest ilma jäätud..
.. koerakest,kes kasvanud oli kannatuste kiuste ja oma kohta selles ilmas nüüd otsis...
..joostes külmas ja märjas lumes ta päevast-päeva saatust trotsis..
...teadmata mida tuua võib järgnev päev ja kas ültse seda ta näeb?!.