WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.

Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Delia (14.12.2007)

JÕULUVANA TORE MEES
MAIASMOKK ON SINU EES,
KUI ON LAULDUD LAULULOOKE,
SINULE SIIS PATSI LÖÖN,
KOTITÄIE PIPARKOOKE
KORRAGA MA ÄRA SÖÖN.


Hinne: 7.3/10 (4 hinnet )

MERKA (21.12.2007)

Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.

Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.

Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.


Hinne: 5.8/10 (4 hinnet )

Egert Soomeri (19.12.2007)

Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel

Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees

Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel

Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi

Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub

Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte

Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla


Hinne: 8.0/10 (4 hinnet )

Raivo (20.12.2007)

Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.


Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.


See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.


Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.


Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.

E.A.Poe


Hinne: 6.9/10 (7 hinnet )

traktor (07.01.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Kaminas tuli,
halg vaikselt praksus.
Keegi,keegi tuli,
kõik korraga koos hõiskasid.
Nii tasases,ärkavas tantsuhoos
su südamele laskus Jõulutunne.
Hetk lapsepõlvest,
mil vajusid unelmaunne.

Kuis taga igatsed seda,
hinges nii ammu veeritud rida,
salmist,mida laulsid kord valges habemes Taadile,särasilmselt.
Ise nii avali,avali,
uskudes teda kogu oma hingeväega.
Järele lehvitasid kaua,
kaua oma tillukese käega,
ta härmasele lahkuvale saanile.


Hinne: 9.5/10 (6 hinnet )

Thavet Atlas (28.11.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Ema

Kord metsaveerel kohtasin üht meest
tal silmad olid vees
peas kihar jäätund hõbehall
all samblik asemeks kui lapsehäll
mis suurim riik on kõigist riikidest
Ja mõtteisse ma jäin
Kus on küll selle linnu pesa
ajast kortsus käekeste ema
kes tema peakest õrnal silitaks
ja räbaldunud riideid kohendaks
Ja korraga kõik selgeks mulle sai
see sama samblik all ja taevas kohal
see ongi tema ema
ja on ka minu ema
Ma sellel võõral mehel siis
õrnalt oma salli kaela sidusin
istusin hällile sambla sees
silmad mõlemil meil vees
nii ilus oli ema
Ja meie, tema lapsed, külg külje kõrval
vaikselt istusime


Hinne: 8.0/10 (5 hinnet )

Jaanika (25.03.2010)

Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.

Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,

Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.

Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?

Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .

Ja sa usud jälle.

Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.

Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.

Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.

Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,

ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.

Mu arm.


Hinne: 9.6/10 (9 hinnet )

Tanja Kookla (10.12.2010)

Korraga tekkis tuul,
vihmapiisad olid suul,
kõuemürin oli kole,
puid kuskil pole,
tuul rebis neid,
tõmbas kaasa teid,
hirmus tunne tekkis,
äike maad mekkis,
korraga pauk...,
käis sähvatus... .

Läbi oli äike,
pilve tagant tuli päike,
pilved läksid ära,
enam polnud äikse sära.


Hinne: 4.8/10 (5 hinnet )

Anna-Maria (11.08.2011)

Täituvad soovid

Jõuluõhtul vaatan küünalde säras tuba,
Ootan hinges ärevus,et kas ei tule juba...Jõulu mees.
Jõuluklögi valatud on klaasi,
kaunid kuuseoksad metsa servalt toodud vaasi.
Pipar koogi lõhnast küllastunud õhk,
jõuluhani laual,põrandal on põhk.
Mõeldes oma lähedastele seal kaugel ära.
Teadmine,et ka nende tube valgustamas jõulukuuse sära,täidab kogu hinge rahuga.
Kuid siis koputus,vahest ka kaks.

Tõttan uksele ja näen oma lähedasi seismas seal,
neid kalleid,kes olid enne mul mõtetes...
korraga on siin.
Jõulu ime minu jaoks on saanud ilmsiks,mõtetes
Jõulu meest tänan ja kogu mu pale rõõmu pisaratest särab.


Hinne: 4.6/10 (12 hinnet )

Katanka (24.12.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww