Jõuluvana nurga sees,
jõulutossud jalgades,
seljas ilus jõulupusa
kirjaga: "i love u.s.a."

Nõnda üksik ärimees
seisab jõuluvana ees,
läinud "love" ja läinud raha,
meel on kurb ja süda paha.

Aga äkki läbi tusa
kostub kuskilt jõulumusa,
ärimees kui unest ärkab,
temas jõuluilu tärkab

Keegi kuskil sahistas,
et jõuluvana ahistab.
Nüüd ma aina pabistan,
et jõuluvana kabistab.

JÕULURAHU

Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.

Üle maa on valged lumelipud.
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi!

Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku, teda paita!

Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.

Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.

Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?

Käes on rõõmus jõuluõhtu,
piparkoogid kaovad kõhtu,
aga kõige tähtsam veel, kuskil jõulumees on teel.
Äkki keegi koputab, mis sa enam nuputad,
teadagi ju kes on see,
see on armas jõulumees.
Salm on loetud, kink on käes,
jõuluvanaära läeb.
Aga siiski rahu, ei lapse hinge mahu.
Mõtleb, mõistatab ja teab,
tulebki tal mõte hea,
vist jõuluvanal auto rikkis,
sellepärast paps tõi kinki

Sügistuuled karmid, vinged,
toonud välja aasta pinged.
Jõulueelne ootus hinges,
rahvas poodides teeb ringe.

Kuskil õrnalt hüüab ingel:
"Ärge liigselt hoogu minge!
Võtke veidi aega maha,
aga seegi poleks paha,
kui te vahel vaataks taha,
et ei oleks jäänud maha
see, kes õrnust, hellust tahab!"

Kaasaegsed jõulud.

Akna taga vihm ja pori,
kuskilt kostab kõva norin.
Jõulutaat on suikund unne,
päkapikke ta ei tunne.

Päkapike lood on kehvad,
kingikott on teinud vehkat!
Jõulutaat end tõmmand pilve,
päkapikel kurb on ilme.

Leida võiks ju uue taadi,
poris sõiduks pole saani!
Kingikott kust leida üles,
jõulutaadi uimas kerest?

Päkapikud näevad vaeva,
üürivad nad õhulaeva.
Kingid uued abi korras,
juba ootavad neid Norras.

Päkapikel jõud ei rauge,
kuigi sõit on olnud kauge.
Kinkidega kõik nüüd korras,
tagasi nad jõudsid Norrast.

Päkapikud leidsid uue,
jõuluvana uhkes kuues.
Kingitusi meil, kes jagaks
ega narkouimas magaks.

Pilve tõmmand jõuluvana,
päkapikud viisid ära.
Enam seda uimas taati,
nähtud pole sellest saati.

Jõuluvana
Jõuluvana kuskil luusib,
järsku mingit lõhna nuusib.
Järsku auku kukub,
ja siis põrutusest tukub.
Kui üles ärkab,
siis taas ta ärkab.

Tuba hämar, õues pime,
kuskil sünnib jõuluime.

Keegi mööda nurki sebib,
sussi sisse kommi vedib.

Kell teeb seinal tik-tak-tik,
tema on ju päkapikk.

Päkapikk teeb oma tööd,
kasutades selleks ööd.

Komme mitmeid kaasas tal
sussidesse voodi all.

Voodites on poisid plikad -
tillukesed, nõned pikad.

Magavad ja und nad näevad,
väsitavad lapse päevad.

Seda sinagi ju tead,
kommi saavad ainult H E A D !

poja hüüab suurel suul
käes on jälle jõulukuu.
kuusk on vaja tuppa tuua,
majja jõulumeelolu luua.
muidu ei tea jõulumees,
et me teda ootame....
tasa vaikselt kuulebki
keegi kuskilt tulebki
korstnast kukub alla mees,
oi näed see on -JÕULUMEES....
salmid loetud, kingid käes,
siis jätkub tema tööpäev...
tal veel nõnda palju teha,
hilineda ta mitte ei taha...
vaikselt meile soovib ta
jõule rohke lumega!!!!
HÄID JÕULE!!!!

Keegi kuskil sahistas,
et jõuluvana kabistab.
Noori neide ahistab,
nüüd ma aina pabistan.

Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel

Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees

Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel

Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi

Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub

Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte

Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla

Muuda ennast

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!


H.Runnel

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll,
kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat,
lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Tõused toolilt
ja jälle lähed
kuskil on teed
mida sina ei tea
üks kord ühe
võib õppida pähe
elu ei või
ja ongi hea...

Kas pole see siis imelik
Et teabki iga päkapikk
Kus elab hea või paha laps
Et kuskil kolm ja teisal kaks

Nad majast majja lippavad
Su aknast sisse hiilivad
Ei varjule jää ükski vemp
Ei ulakus või koeratemp

Kui oled viks ja viisakas
küll jõuluvana teada saab
Sest päkapiku pilgu eest
Ei pääse mitte ükski mees

Kui oled pai siis oodata
On jõuluvanalt kinki ka
Võid olla üsna muretu
Kui peas on laul või luuletus

TULEK.

Kui kuskil kaugel, kitsal rannal
on oodanud sind keegi teel,
mis tulemise täis, ta kannab
su hingesoojust veel ja veel.
Su mõtted haarab enda sülle
kui oleks need ta ainus leid,
ei kurda tee, ei ootaja sel rannal
su tulek alati nad leiab eest.
Ja kui sind saatus kaugel ära
on viinud eemale siis siit
on kokku liitnud õnnesära,
teid kahte, sellel rannal siin.

Algab lõunaks supikeet,
laual kartul, kaal ja peet.
Ema! hüüab väike Reet,
ise närib porknajuppi,
teeme täna rõõmsat suppi!
Sellist suppi leidnud pole
kuskilt kokaraamatust.
Kas see viimaks ehk ei ole
mingi arusaamatus?
ema imestunult sõnab.
Aga Reeda vastus kõlab:
Siis, kui punaporgand ulbib
justkui ümmargune nupp
katlas, kausis, supikulbis -
eks siis ongi rõõmus supp.

Kuskil kaugustes on kisa,
seda kõike kuuled ise.
Tormad sinna leiad sõbra,
kes on olnud sinu isa.
Vaatad ringi leiad sõbra
kes sind tahtis üllatada.
Oled usin, kutsud sõpra,
kuulad ära tema mõtted.
Tunned teda südamega,
sõprust sa ei unusta.
Lendad siia - lendad sinna ,
sõbra käsi kõige kindlam.
Otsus oli õige tehtud
sõber südamega leitud.
Soovin sõprust hinnata
ikka silmis särada.
Sõber sõpra tunneb ikka
alati on tunded pikad...

Ma tunnen ilmas ühte neidu,
teist sellist kuskil vist ei leidu,
tal silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.

ta huulte õrnalt roosa värv
ju tunsub mulle justkui järt.
mu süda igatseb ju teda,
ainult teadmata ju keda.

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.

Läheks kuskile kaugele,
kus keegi ei tea mida tunnen.
Pisar voolab vaikselt palgele,
kuid valu- see on köige hullem.

Tahaks karjuda köik oma seest,
et keegi teine nutaks mu eest.
Kuid üksi olen ma siin
ja köik endaga hauda viin.

Lähen igaveseks ära ma nüüd,
ei asu kellegi peal süüd.
Tagasi ei tule ma eal,
sest parem olla on seal.

Kuskil oma hinges mina
kuulsin sinu hella häält,
kui mu meel veel vähe aimas
sinu armastust ja hoolt.
Tean,mu siiras lapsepalve oli sulle armas nii,
et su hinge varasalve loodus selle saatiski.
Kõik mu plaanid,ettevõtted,
hinge põhjas siiras õnn
pisarad ja muremõtted,
kõik sul silmist loetud on.