Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.
Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.
Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.
Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.
Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.
Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.
Särab kuusk ja särab tuba,
lapsed rõõmsalt kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba
laste sõber Jõulumees!
Kui jõulud on möödas ja
näärid on läbi,
siis ometi tubli tükk talve on ees.
Näe, kuuse peal külmetab kõhnuke käbi,
jääkülmad on seemned ta soomuste sees.
Seal, kus kuuhelk lumel kumab,
keegi metsas sumab, sumab...
Kes ta on ja kuhu ruttab?
On see jõulumees, kel vaja
leida üles mõni maja
ja kel tee ei ole tuttav?
Muigab muhe kuusetooja:
”Tahan viia metsavilust
laste tuppa jõuluilu!
Ei siis eksi jõulumees,
kui on sära tubades!”
Metsa süles tuul ei tuiska
helbeid vaikselt alla puistab
kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued..,
Jõuluvana tuisand teega,
sõitis ringi BMW-ga.
Vaatama jäi taevas kuud,
sõitis vastu kuusepuud!
Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Jõuluvana tuisand teega
sõitis ringi tehniliselt mittekorras reega.
Vaatama jäi kurvis kuud,
sõitis vastu kuusepuud.
Vana kähku sääred tegi,
kurvi maha jäi ta regi,
patust puhas pole mees,
sest promillid on tal sees.
Suviseid jõule
ja talviseid jaane
siiani pole veel
jõudnud me maale.
Olgu seal soojal maal
jõule kui seni,
härmatand kuusepuud
unenäos seni.
Kuusk särab kui kuld päikese käes,
kui vara tõused siis väikeseid päkapikke sa näed.
Nad ridamisi kinke kuuse alla tarivad,
ja jõuluvanalt laste soove pärivad;)
Oh kuusepuu
oh kuusepuu oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
sind jõuluks metsast tuuakse
ja küünlad külge pannakse .
oh kuusepuu , oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
oh kuusepuu, oh kuusepuu
siit igaüks saab rõõmu .
su juures lapsed laulavad .
ja rõõmsalt kinke ootavad .
oh kuusepuu ,oh kuusepuu !
siit igaüks saab rõõmu .
Agar pagar ahjuplaadil,
Tegi valmis piparkoogi taadi.
Ent kui taat sai ahjust võetud,
Hakkas pagaril tast kahju.
Kahju oli taati müüa,
Kahju oli taati süüa.
Viimaks mõtles ta
Paneb kuuseotsa ta
Jõuluehteks rippuma.
Igal aastal samal ajal
sisetung meid poodi ajab
kokku ostma ninni-nänni
igasugu padajanni.
Loeme kokku tutvusringi
igaüks peab saama kingi,
sest on jällegi kord käes
rõõmurohke jõuluaeg.
Kinkidest kuid tähtsam on
kui on koos kõik perekond
sugulased,sõbrad ka
jõulurõõmu jagamas.
Kuuse alla laome kingid
laua peale vorstid singid.
Jõulukuuse küünlasäras
ununevad mured ära.
OLEME KÕIK RÕÕMSAD PAID
KAHJUKS KORRA AASTAS VAID.
Olgu kuused säravad,
verivorstid kõverad,
olgu pühad pidulikud,
jõulud rõõmsad, rahulikud.
Põleb kuusk ja põleb tuba,
jõuluvana surnud juba.
Uue kuuse tuppa toome,
päkapikud üles poome.
Akna taga plirts ja plärts,
vihmapiisku sajab,
verivorst teeb pannil särts,
veel kuivab piparkoogimaja.
Jõulutaat ei saanud tulla,
saan ei sõitnud asfaldteel.
Kingid jõudsid kuuse alla
salvo kelgus läbi vee.
Kuuselõhn ja küünlatuli,
kust see päkapikk küll tuli.
Kas ta ehtne on ja elus?
Või ehk lõbus mäng me elus.
Parem midagi ei päri,
kuni usud- on ta päris.
Päkapikk toob kenad kingid,
õnne rõõmu aasta ringi
Kuuse all on kingid reas
kõigil lastel salmid peas.
Kõigil lastel rõõmus meel
jõulumees see tuleb veel.
Päkapikud käivad juba
rõõmuhõiskeid täis on tuba.
Sussi sees on mänguasi
või ehk hoopis sõidumasin.
Piparkooke pere teeb
pajas hapukapsas keeb.
Varsti tuleb jõulumees
kellel valga habe ees.
Jõulumees see kinke jagab
pahade lastega ta ainult pragab.
Päkapiku suss on tühi,
sest päkapikud peavad pühi.
Jõuluvana selle eest
jagab kinke koti seest.
Jälle läbi saamas aasta
Taaskord pere juurde vaja naasta,
kui laual verivorstid, piparkoogid
külmad, kuumad särisevad joogid.
Vahetada kinke, soove häid,
näha kuuse juures naermas väikseid sasipäid.
Süütame kuuse ja oh mis rõõm,
tuba täidab tulelõõm!
Jõulukuusk leegitseb
jõulukuusk särab
kiiresti põleb jõulupuu ära!
Tuppa jääb vaid ving ja süsi
jõulupuuke enam ühes tükis ei püsi
oh küll oli vahva , oh küll oli tore
OLI JÕULUPUUKE enam ei ole!
Kell on 12 peagi löömas,
jõulutaati ootan,
päkapikud tasahilju
teevad viimseid märkmeid.
Ukse taga mingi kobin,
naabri kass see kräunus,
avan ukse- hoov on tühi
taamal koer see klähvib
ukse sulgen ja veel ootan
siukun peagi unne
hommik koidab- vaatan ringi
kuuse alle on komme
JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB
KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.
LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.
LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.