WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.

Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.

Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"


Hinne: 8.7/10 (3 hinnet )

Aita (13.12.2007)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...


Hinne: 8.4/10 (8 hinnet )

kiss (13.12.2007)

nüüd lapseks saanud me jumal
kes valgustab taevaid ja maid
ema süles küünalde kumal
ta lamab ja naeratab vaid

sulab kõik mis su hinge saastas
tema naerusilmade all
meie jumal on üks kord aastas
meile äkki nii lähedal


Hinne: 6.5/10 (2 hinnet )

maire (18.12.2007)

Kuused saanud valged kuued
kännud pähe mütsid uued
väiksed põõsad taveunes
üleni on paksus lumes
kuid mis sagin metsa all
jõulud on ju lähedal
tulnud kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe
laanerahvas rõõmuga teda nõus on aitama
jänes sikutab ja tirib
küll on raske
jäta virin
riidleb karumõmm
hoplaadi
kott on sejas jõulutaadil
võtab kepi asub teele
sõbrad hüvasti aidaa
pärast lööme tantsu üheskoos.


Hinne: 7.0/10 (3 hinnet )

Ene Rohtla (21.12.2007)

Siin, selsamal hetkel, ma olengi Sina-
kõik muu on nii mõttetu, hall.
Ma tean ju, et valu ei olegi enam
kui oled mu lähedal.

Võib kildudeks kukkuda taevas me ümber-
Sina jääd ja kõik muu ei loe.
Me seisame hommikupäikese valgel,
Sinu juures on südamel soe..

Siin, selsamal hetkel, ma olengi Sina-
on Sinu mu ihu ja hing..-
Nüüd, uuesti sündides, sinule elan-
ma armastan, armastan Sind!!!


Hinne: 7.0/10 (2 hinnet )

Tiiu (05.02.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

südame lähedale lasin sind,
huultele suudlesin sind,
kõigest hingest armastan sind,
olid minu sinilind,
kuid nüüd tegid tiiva löögi,
mis oli valus mulle
ning südamest valu läbi sööstis.


Hinne: 8.6/10 (5 hinnet )

meelis (25.08.2008)

Oota Matus

Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.

Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.

Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.

Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.

Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.

Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?

Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.


Hinne: 6.0/10 (2 hinnet )

Mailis (01.11.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Tere,tere,kas siin on inimesi.Sellepärast ma ei maga,et siin pole kedagi.Miks peaks inimene tahtma elu,elu kui suudlust.Sa suudlus see väga hea,siin on pere väga lähedal.Kinos käime mehega oi kui tore vaadata,telekraani.Süda tuksub mul virgasti.Koju lähme ja heidame,voodisse,siis kinkis mees mulle suudluse.


Hinne: 1.5/10 (4 hinnet )

haydee rahnel (22.03.2011)

Näen Su silmadest, mida Sulle tähendan.
Igatsedes Sind, tahaks olla Su lähedal.
Mu südames sügaval Sa alati oled,
ka siis kui Sind mu kõrval ei ole.
Ma tean, et meie armastus ei kustu iial,
kõik mu rajad alati Sinuni viivad.


Hinne: 8.3/10 (8 hinnet )

Maarja (06.07.2011)

Su silmade sinine värv
naelutas mu paigale.
Nad särasid
kui uue energia allikad.

Su silmades peegeldus elu.
Kurjus neeldus.
Kõik mõtted olid Su pilgus.
Neid lugesin kui raamatut.

Su silmadest sai mu unelm.
Kõik tundus nii kättesaamatu,
kuid ometi lähedal.
Nüüd mõistan vaid üht:

Su silmad olid kõiges süüdi.


Hinne: 7.7/10 (6 hinnet )

Janika Talvar (12.08.2011)

See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.


Hinne: 8.0/10 (5 hinnet )

Janika Talvar (19.08.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww