Kuuselõhn ja küünlatuli,
kust see päkapikk küll tuli.
Kas ta ehtne on ja elus?
Või ehk lõbus mäng me elus.
Parem midagi ei päri,
kuni usud- on ta päris.
Päkapikk toob kenad kingid,
õnne rõõmu aasta ringi
Armas Vana, eks meid mure
vahel päris tihti pure.
Aga glögi lõhnav sõõm
teeb, et elust taas on rõõm.
Jahvatab lund ilmajaam,
hoidub gripist härra,daam.
Tervisest ma pakatan,
sest et täna kingi saan.
Krõbistame piparkooke,
joome kuumi jõulujooke.
Kuuselõhna täis on tuba -
jõulud saabunud on juba!
Leegi vaikselt küünlatuli,
lõhna kuuseoks,
kõik, mis aastas kaunis oli,
jäägu elavaks!
Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.
Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.
Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.
Kesk kuuselõhnalist tuba,
mis hella ärevust tõi
ja tina sädelev juga vee anumas kihama lõi.
See tina sädelev juga
ja iidne ennustustund vaid õnne uskuda lubab
kesk Jõuluöö puhast lund..
Tänane päev on kummaline,
juba hommikul ärgates sumedat valgust aknast paistis,
päeval päike meid tervitamas käis
ja õhtuhämaruses käik kalmistule ja kikiku hinge nii hellaks tegi, et see puruneda võib.
Ahi on köetud ja toas on soe,
lõhnab verivorsti ja kuuse järgi.
Laud on kaetud ja kõik on koos,
nii on jõulud me pere loos.
Siis jõulutaadi külaskäik kõik pahupidi lõi, oh seda sära, mis silmisse tõi, kui kingikoti ta lahti lõi.
Nüüd lõpetama pean ma loo,
et natuke, veel olla koos.
läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.
vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.
lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.
seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Lumiste metsade lõhnad
elavad nääripuus.
Põlevad südaööl küünlad –
aasta nüüd algab uus!
Lapsepõlve jõuluõhtu,
küünlatuli, aisakell.
Kauge aja tagant lõhnab
hinges mälestus nii hell!
Kuuseokste vaigulõhna
jõuluõhtuks peretuppa!
Vähem muremõtteid, rohkem õnnehetki
toogu kaasa aasta uus!
Kui sul Jõuluks pole tuju,
ähmane on ingli kuju,
siis sa Jõulusid ei saagi,
mustaks poriks jääb siis maagi.
Jõulud tuleb ise luua,
oma hinge, tuppa tuua.
Üks kord aastas on sul vaja
kõige pimedamal ajal
ühte helget valguslaiku,
kuuselõhna, süldi maiku...
Pimedus siis taganeb,
kevadjälle läheneb.
Juba enne lõunat õde küüris puhtaks tube
ja teine õde praadis pliidil kohviube,
ja pärast lõunat tõid nad sisse värske põhu,
mis suve nisulõhnadega täitis õhu.
Siis vajus õhtu üle lumise maailma
ja süütas taevas esimese harda tähesilma.
Me, lapsed, kogunesime tuppa laua manu
ja nagu ime ootel jälgisime vanu,
kes ümber kuuse, ulatuva kambri lakke,-
me aimasime - seadsid kingitusepakke.
Vait olid kõik: näis seisvat südamete tukse
nii kaua, kuni isa hüüdis üle ukse.
Ja siis - mis rõõmu igast isalt saadud kingist!
Ma laulu lugesin, mis tuttav koolipingist,
ja isa luges piiblit vanas tartu keeles
nii pikalt, vaikselt, pühalikus rahumeeles.
Ja tundus imeline vägi isa sõnus.
Ja küünlas särasid ja oli hea ning mõnus.
Kuused on kuidagi tasased.
Pisut ehk isegi tõrksad või tusased.
Kasvavad müürina. Sirged ja tõsised.
Tuuli nad hoiavad eemale talust.
Mõni kuusk tuuakse näärideks tuppa.
Toas on kuusk hoopis rõõmsama moega.
Okstel on küünlaid ja kulda ja karda.
Oi präänikulõhna! Oi präänikulõhna!
Nüüd päkapiku-mannidel
on piparkoogid pannidel-
hulk poolikuid, noorkuid, kringleid,
parv tiibadega ingleid.
Seal sabatähte nähti ja
vist taignast kirjatähti ka.
Nüüd mannid käised käärivad
ja piparkooke määrivad.
Neil klopitud on muna seks.
Kui koogipind saab munaseks,
siis on see läikiv küpsena.
Nüüd koogid muudkui küpsema!
Siis päkapiku jussidel
on tallad tule sussidel!
Nad jooksevad ja rassivad
ja plaate ahju tassivad
ning lõpuks kõige julgemad
hõõgkuumad uksed sulgevad.
Nüüd lõhnu levib ahjudest!
Ja kel võiks olla kahju sest?
Lõhn tõuseb taevasinani
ja igaühe ninani.
Ning mõistab iga laps ja mees,
et ongi jõulud ukse ees.
On koogid ahjus tundi pool.
Siis juba kõikidel on hool,
nad võtta välja jahtuma.-
Kuum peab ju veidi lahtuma.
Siis saab nad karpi laduda.
Ei või siit raasu kaduda!
Kuid meistreil lõhnus ülihäis
said kõhud niigi ülitäis.
Jõulusagin
jõulupragin
jõuluvana ootamise vabin
majas lõhnu tuhandeid
pere kõik on koos
lastel peas kõik luulelood
kui aeg on käes
siis jõuluvana kinke toob
Põle vaikselt küünlatuli,
lõhna vaikselt kuuseoks.
Kõik mis selles aastas kaunis,
jäägu ikka elavaks.
Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.
Eluke veereb ja aasta teeb ringe,
kuuseoks lõhnab ja soojendab hinge.
Jõulukell kaigub ja rõõmsaks teeb meele,
kuu puistab hõbedat kirikuteele...
Käes on aeg, mil soovime taas,
õnne et oleks ja rahu me maal!
Jõuluvana
Jõuluvana kuskil luusib,
järsku mingit lõhna nuusib.
Järsku auku kukub,
ja siis põrutusest tukub.
Kui üles ärkab,
siis taas ta ärkab.
Õrnalt-õrnalt on sadanud lund
ja vaikne on jõuluöö pühalik tund...
Kuuselõhna tubadesse,
jõulurõõmu südamesse.
On kuuse lõhn ja küünla valgus,
on jälle uue aasta algus.
Pokaal nüüd tilgatumaks jooge
ja õnne nimel puruks lööge!