Lumiste metsade lõhnad
elavad nääripuus.
Põlevad südaööl küünlad –
aasta nüüd algab uus!
Juba enne lõunat õde küüris puhtaks tube
ja teine õde praadis pliidil kohviube,
ja pärast lõunat tõid nad sisse värske põhu,
mis suve nisulõhnadega täitis õhu.
Siis vajus õhtu üle lumise maailma
ja süütas taevas esimese harda tähesilma.
Me, lapsed, kogunesime tuppa laua manu
ja nagu ime ootel jälgisime vanu,
kes ümber kuuse, ulatuva kambri lakke,-
me aimasime - seadsid kingitusepakke.
Vait olid kõik: näis seisvat südamete tukse
nii kaua, kuni isa hüüdis üle ukse.
Ja siis - mis rõõmu igast isalt saadud kingist!
Ma laulu lugesin, mis tuttav koolipingist,
ja isa luges piiblit vanas tartu keeles
nii pikalt, vaikselt, pühalikus rahumeeles.
Ja tundus imeline vägi isa sõnus.
Ja küünlas särasid ja oli hea ning mõnus.
Jõululõhnadest säriseb tuba
piparkoogid ja tuline tee
tule süüta mu voodi ees küünal
tutimütsiga tilluke mees
tule tasa ja täida kõik soovid
jõuluöö on ju imede öö
oma takune habe vii köögist
enne veel kui mu mees tuleb töölt.
Tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd
ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut
igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest
ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa
teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik
ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal
kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd
J.Kaplinski
Enne selle saatmist tahaksin mainida , et kirjutasin selle oma väga hea sõbranna auks kes tunneb täpselt nii nagu siin öeldud on. Muidugi on see ka kõigi nende jaoks kes samuti nii tunnevad. :)
„Olla keegi...“
Jacqueline Maxine Jürgens
1.Päevast päeva üritan olla keegi,
keegi kelle sõber tahaks olla.
Kuid kunagi minust välja ei keegi teegi,
Kuid ehk kusagil on ka minu jaoks keegi võib-olla.
2.Tean , et kõik ei saagi olla kenad,
Väga targad ning üli kõhnad.
Miks pärast naeravad mu üle nemad?
Isegi kui minu juurest ei tule täna halvad lõhnad.
3. Miks hinnatakse inimesi välimuse järgi ,
mitte nende iseloomu ?
Miks tallutakse neile teele jäänud meie jälgi?
Miks alahinnatakse meie iseloomu?
4. Soovin minagi kõigest väest,
et kohtaksin mõnda poega või tütart.
Et saaksin võtta talt kinni käest,
ja et ta sõprus soojendaks mu külma südant.
Lõhnad,
need jäävad meelde.
Vihma sajab ja tulevad meelde
need hetked-vihmased reeded.
Paistab päike, võililled,
pehme tuuleiil,vahused pilved.
Mälestused.
Kartulipaneku aeg ja seened.
Ema teeb kastet-jälle need reeded.
Pannkoogi lõhn ja maasikad,
põllul ringi jooksvad vasikad.
See ilm-päike ja pilved,
suved ja talved.
Lõhnad,
need tuletavad meelde.
Istun kivil, vaatan,
tajun lõhna ja ootan-
mälestus nii ere..
Tuleb jälle meelde-
see oli vist eelmine reede.