Tõelist sõprust ei lahuta kaugused,
tõelist sõprust ei lahuta raha.
Ka siis, kui mees läheb ära,
sõber ei jäta Sind maha!
10, 7, 3 või 4
KÕIK ON NUMBRID TOREDAD
ÕPPIMA NEID PEAN MA SENI
KUNI KÕIK NAD SELGEKS SAAN
SIIS VÕIN LAHUTADA, LIITA,
KORRUTADA , JAGADA
AEGA MA EI TAHA VIITA
OOTAB MATEMAATIKA
Palju ma tunde koos
sinuga veetsin.
Kas olen süüdi, et armastan Sind?
Õhtu nii vaikne,
Sa koju mind saatsid.
Nüüd kohutav kaugus lahutab meid.
...et jääksid minu juurde
Sind nägin ja armusin..kuid mõistsid kas seda...
. .ma nägin,et meeles pidasid ikka vaid teda...
.teda,kes sügavale sinu sisse puges..tema rohkem sulle luges.
.luges see,et lähemal su südamele oli..
.kaua mul vaimusid paluda tuli....
..tule ja loojuva päikese vaime.
Palusin seda,et südames rohkem ei kannaks sa teda..
..kuniks siis äkki mul antigi teada..
..samme su kõrval võin öeldi ma seada.
Sinagi ühtäkki unustasid siis tema...
...nüüd meid miski ei lahuta enam.
Hüvastijätt
Kui aeg on käes ja tuleb lahkuda,
siis pisarad soolased voolavad.
Käed hoiavad kinni, kui viimast
et järsku ei lasekski lahti.
Süda hoiab kinni, kui viimast
et meid ei saa ju lahuta.
Ja vihma kallab ja kallab,
et keset suve talv saabuda saaks.
Päikest ei ole oodata veel,
sest põhjatu kurbus on pilvena ees.
Sinu silmad, mind saatma jäid,
kui minuomadel korjasid pisaraid.
Sinu käed minust kinni hoidsid veel,
kui sul kõrva sosistasin helluseid.
Üksik hing kes kinni on rutiinis. Tal varakult tõustes juba hallid toonid silmis. Sisemuses valitseb tühjus mille pärandanud talle kallite lähedus, ning nüüdsest kõik talle ainult vastased.
Muutust ta ei taha, ei oska, ei suuda kuna kinni olen oma ametis, mis sama sünge kui tühjus hingepõhjas.
Ainult võimalust tahaks tunda, mis lahutaks keha mu hingest, vabastaks hinge sest piinast. Ainult võimalust tahaks ühte, et piinatud kehaga saaks kuuli püüda, siis saaks rahu ka sellest maailmast, sellest piinast.
Yks kord yks-öpi pähe
ja kui seda on vähe,
öpi lahutama liitma
ehk saad siis kiita.
Jagamist pole vaja,
Seda öpetab elu ise.
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve,
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkke tule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid,
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada ning
piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi neid meile veel meenutab.
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi neid meile veel meenutab.