Ükskord päkapikupoisu
tegi veidi pattu.
Lapse kompvek kogematta
enda suhu sattus.
Mõtles pere sussi juures,
kus on asja iva.
Isa õue päkapikku
otsima läks siva.
Aga kust sa enam leiad,
ta ju nõnda väike.
Ja eks ole jõulu ajal,
sadu kommikäike.
Hommikul siis akna juures,
laps kui tooli vinnas.
Terve kommikott ja kiri
olid jäetud sinna.
Kirjas seisis:Päkapikult.
Palun andestust.
Olen edaspidi pai ja...
Igatahes. Just.
Kas sul on ka jõulutaat
sellel aastal jõulusaan?
Lund on õues nõnda vähe,
lumememmgi meelest läheb.
Kus see talv küll ennast peidab
äkki sina tema üles leiad.
Istud ja mõtled oma kuuse ees
juba ammu ei tule sulle see jõulumees,
sest sa ei usu, et metsas on lagendik,
kus elab tema ja pisike päkapikk.
Usu, veel kordki, et vatist habe on päris.
Usu , et ta tõesti salmi sult pärib.
Usu, et kingi ta jättis sul maha!
Sealt leiad sa õnne ühe killukese-
lumehelbe nii tilli-tillukese!!
Päkapikk
Üks väikene mehike salaja,
vaikselt ja tasa, tasa
käib igal õhtul piilumas
nüüd jälle akende taga!
Ta kavalalt luurab
ja teada saab Su soovid kõik
ja kõik mida Sa teed -
ta edastab jõulumaale
Kui hommikul leiad Sa sussi seest
seda jalga pannes kommi eest
siis kindlamast kindlam on nüüd see
et öösel Sind luuramas käidi.
See pisike - pisike päkapikk
See kaval ja nutikas abimees
Ta jõuluvanaga sidet peab
ja edastab talle kõik Su head ja vead...
Sünnipäevaks
kingi mulle kivi -
naljakas ja augukesi täis.
Tean ju küll
et külmal südatalvel
naljalt seda otsimas ei käi.
Sellepärast
ongi mul nii põnev,
kui sa suvesoojas
seda meeles pead.
Võib ju juhtuda,
et ükskord leiad mõne,
mida isegi ehk
eriliseks pead.
Sünnipäevaks
kingi mulle kivi.
Lille närtsimine
ängistust toob vaid.
Las siis meenutab
see ränisilmne rivi -
iga aastaga ma tugevamaks sain!
Lea Tabur
Aastates peidus on rõõmude ootust,
neist leiad õnne ja nendes on lootust.
Oota ja vaata mis toovad nad tulles,
minu poolt päikest täis päevi sulle.
Sa ütled, et hoolid minust,
et olen su jaoks kõik.
Miks valetad küll nii palju,
sa tead, et olen lihtsalt naine,
kes sul praegu on ja kui leiad parema
siis jätad mu maha.
Kui hooliksid siis ei teeks haiget,
ei ütleks neid lauseid,
mis teevad mulle haiget.
Ei ütleks et armastad mind,
kuid ei mõtle seda tõsiselt.
Kuskil kaugustes on kisa,
seda kõike kuuled ise.
Tormad sinna leiad sõbra,
kes on olnud sinu isa.
Vaatad ringi leiad sõbra
kes sind tahtis üllatada.
Oled usin, kutsud sõpra,
kuulad ära tema mõtted.
Tunned teda südamega,
sõprust sa ei unusta.
Lendad siia - lendad sinna ,
sõbra käsi kõige kindlam.
Otsus oli õige tehtud
sõber südamega leitud.
Soovin sõprust hinnata
ikka silmis särada.
Sõber sõpra tunneb ikka
alati on tunded pikad...
üht head ideed
ei võta tagataskust
ja vägisi ei mõtle ega loo
just elu ise hõbekandikul
ta õigel hetkel
sinu ette toob
kui läbi käidud
tuntud teed ja rajad
ja tundub
nüüd on tupik sinu teel
just sellel hetkel
keegi väravad sul avab
ja annab
ühe võimaluse veel
nüüd sõltub sinust
kas ta võtad vastu
või hülgad
või pead liiga patuseks
kuid ära mõtle kaua
liiga hilja
on otsusele jõuda
oma matusteks
las unistused lennata
kui inglitiivul
kõrgel tähtedes
neil julgelt järgne
pole karta vaja
käi neis kõrgustes
ehk leiad oma rahu
pole tähtis see
on´s unistusel kuju
on ta naine
või on mees :)
Kord väikses talus elas
üks vana memmeke
ta tuba lilled katsid
ja katsid õueteid.
Ta vaikselt üles kasvas
ei teadnud kurjusest
ja rõõmus oli ikka
kui rääkis lastele.
Kord tema juurde tuli
see majaperemees,
ta salamisi küsis :
"kuis elad memmeke?
Kui vaene sina oled
mu memmekene sa,
kuis saad sa nii veel laulda
siin rõõmsa meelega?"
Siis memmekene küsis:
"mis rikkus annab sul,
kui on sul puhas süda
on laulul ka su huul.
Kui aga teed sa kurja
ei seda tunnista,
mil inimene endal
süüd iial leiad sa ?"
Siis läks sealt õuest ära
see majaperemees,
sest memmelt kuuldud sõnad
tal läksid südame.
Kas mäletad neid aegu, õeke kallis,
kui sügistuultes lehti aina korjad
ja selga topid juba mütsid sallid
ning palehigis elu ennast orjad.
Siis peatu hetk, sel viivul minna lase
Su silme eest kõik sügispäevad hallid.
Säe korraks meenutustele sa pehme ase
ja mõtiskle siis nendega üks viiv.
Ning oleks õnnelik ju igaüks su moodi
kui leiad sest, mis minevikku läind
just samavõrra õnne kui meid loodi
ning hetki kordumatuid, ainult häid.
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes, seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean, mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab, et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd püsti ajad,
seistes hädiselt hobuse najal.
Hetk hiljem sadulas istud,
kindlamalt kui kunagi varem.
Veel pisut ja juba sa muigad,
teades- homme on kindlasti parem!
Triin K
Ühel hetkel võid kaotada ennast
teisel hetkel taas leiad end
ühel päeval paitamas päikesekiired
teisel päeval oled vihmast märg
ühel ööl lahistad nutta
teisel ööl näed magusat und
ühel korral võid eksida sohu
teisel korral oled õigel teel
ühes tunnis on minuteid rohkem
teisel tunnil aeg kiiresti läeb
ühel sekundil polegi tähtsust
teisel sekundil on õnn su käes
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.