sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Seal, kus kuuhelk lumel kumab,
keegi metsas sumab, sumab...
Kes ta on ja kuhu ruttab?
On see jõulumees, kel vaja
leida üles mõni maja
ja kel tee ei ole tuttav?
Muigab muhe kuusetooja:
”Tahan viia metsavilust
laste tuppa jõuluilu!
Ei siis eksi jõulumees,
kui on sära tubades!”
Kord kohtas keset kanarbikku,
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist,
ja vaidlesid kumb pikkem neist.
Sa oled nagu leivaraas,
ja raske on sind leida maast!
Miks kääbus sõnu loobid sa?
Ei näe sind mikroskoobita
Kui kükakile laskun,
siis ehk küünitad mu taskuni.
Sa ulatud mu jopi äärde,
ja sina mulle poolde säärde.
Sa oled pisem kui mu näpp,
sa välja näed kui väike täpp!
Nad panid lõpuks seljad vastu,
ja olid tõpselt ühte kasvu!
Kätte jõudnud jõulud uued,
kuuse all on kingid suured.
Ainult kes siit puudub veel,
on me kallis jõulumees.
Jõuluajal õige hea
kui mõnd salmi peast sa tead.
Võid ju kõikjal leida eest
sõbralikku jõulumeest.
VARSTI KÄES ON JÕULUAEG
KAOB SIIS VIHA, KAOB KA VAEN
INIMESTEL NAERUL NÄOD
KÕIGIL INIMLIKUD TEOD
ANDESTADA, MÕISTA TEISI
ET HINGES JÕULURAHU LEIDA VEIDI…
Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.
Lumi lendab ,lumi keeb,
lumi keerleb suusa teel.
Liugle ,liugle libe suusk
aita leida jõulukuusk.
Kaasaegsed jõulud.
Akna taga vihm ja pori,
kuskilt kostab kõva norin.
Jõulutaat on suikund unne,
päkapikke ta ei tunne.
Päkapike lood on kehvad,
kingikott on teinud vehkat!
Jõulutaat end tõmmand pilve,
päkapikel kurb on ilme.
Leida võiks ju uue taadi,
poris sõiduks pole saani!
Kingikott kust leida üles,
jõulutaadi uimas kerest?
Päkapikud näevad vaeva,
üürivad nad õhulaeva.
Kingid uued abi korras,
juba ootavad neid Norras.
Päkapikel jõud ei rauge,
kuigi sõit on olnud kauge.
Kinkidega kõik nüüd korras,
tagasi nad jõudsid Norrast.
Päkapikud leidsid uue,
jõuluvana uhkes kuues.
Kingitusi meil, kes jagaks
ega narkouimas magaks.
Pilve tõmmand jõuluvana,
päkapikud viisid ära.
Enam seda uimas taati,
nähtud pole sellest saati.
Jõulukinki ootab iga väikemees,
loodab leida kinki kuuse ees.
Vargsi jälgib kuusepuud,
kuldses säras taevas kuud.
Kui käes on lõpuks jõulupäev,
väike mees see kuuse juurde läeb.
Enda rõõmuks kinke näeb,
"See maailma toredaim päev"
Oska armastada,oska salata,
oska leida ning otsast alata,
oska naerda ja pisaraid valada.
Teistele kaasa tunda,halada
oska v9idelda,v9ita ja
vihata, t9de otsida,pettust
vihata,oska muinaslugu
leida,imet tabada
9nne hoida,elada vabana.
POP
Sõpru leida raske vist,
aitab lähendada mõni syst.
armastada kedagi see paha -
mõte roimult maha - taha.
...otsides kaaslast võid leida sõbra
...otsides päikest võid leida suve
...otsides kedagi keda usaldada, võid leida sa kellegi, kes ongi see kõige- kõig armsam!
Head sõpra leida on raske,
hea sõber olla on hea.
Sõbrapäeval on alati tore,
kui mõni sõber meeles sind peab.
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Kaunis looduses on jõudu ja sära.
Oska seda leida, hinnata ,teistele edasi anda.
Kõik kaunis hoia hinges ja silmis.
Anna endast mis tähtis kõigile...NAERATUS.
Võta kaasa päike ja sära.
Tuulde saada soovid millest ei hooli.
Oska armastada,
oska salata,
leida ning otsast alata.
Oska naerda
ja pisaraid valada,
teistele kaasa tunda ning halada.
Oska võidelda,
võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada,
õnne hoida ja elada vabana.
Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.
Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.
Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.
Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.
Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.
Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.
Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.
Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.
Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.
Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.
Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..
Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.
Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.
Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.
Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..
See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...
Püha lind Kondor
..Kondorit pühana linnuna taeva laotuses leida võib veel..
..indiaanlaste muistendeis,müütides kauneid sõnu temast loodud..
..loodud kui linnust kelle suled on pühad..
..katmas need sõjameeste ja pealike päid ..
..sai see lind ka tootemeis oma koha ja nimede reas..
..nimed need tuntud Indiaanlaste seas..
..Tänapäevalgi taevalaotuses tegemas ta tiire..
.. Sõbrad aga kaitseks märgistamas elupaiga piire..
..piirid neile,kel tappa seda kaunist lindu soov..
.. soov hävitada selle uhke linnu sugu...
..sulerüüd ja topiseid,et enesele kodukaunistuseks saada..
..mõistmata,et edasine inimkond selle kauni linnu lennust sellisel moel..
..ilma võib jääda.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Õues sadanud on lund,oraval ei ole und. Kinni tuisanud on kelder, kus on jõulusööki heldelt. Kust küll leida maiustusi? nõnda mõtleb oravake, kui leiab hoopis une suure.
Oska võidelda, võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasmaad leida,
õnne hoida, elada vabana
ja kui vaja ka otsast alata!
ma kõnniks praegu justkui kuul
mu hinges puhub jäine tuul
ei soovi halba hirmu tunda ma
sooviks leida elu taas
kui elu alla vett sul lääb
siis sellepeale lööd sa käed
kuid kaugel pole suured mäed
mil kahetsed ja lõpuks näed
su vabadus on läinud nüüd
kui hinge lihtaslt maha müüd
need pisarad ei lõppe eal
on elu justkui nõela peal.
Kas meeldib äike sullegi, mu kallis sõber,
kui vihma krabistades tuppa tuleb laest?
Või suveõhtu lausa imeline,
mil kuiva kohta pesus leida võid vaid poest?
Mul hinge vabaks annab hetk mil välku sähvib
ja vere tarretuma kõigis soontes säeb.
See hetk ju siia ilma iidselt passib
kui piisku aknaruudul voogudena läeb.
Võib-olla seda ongi vaja mulle- sulle,
et kõu kord kärataks ja peataks meie teod.
End mõtlikuks siis säed ja tormi trotsid,
hetk mõtled möödunule, tulevale viiv…
Ju leiab hing mis salamisi otsib
kui sinu pärast vihma
õue viin.