Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.
Ainult metsloomad kuuske kuldehtes nägid,
täheoksi ja latva, kus helendas kuu.
Jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid,
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.
Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.
Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu
siis tehti palju kära.
Välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära!
Lõunamaale lendas kana
lehmal algas talveuni
jõuluõhtul jõuluvana
ise lunis kingitusi
vastlapäeval mardisandid
tegid kõigile aprilli
pealinnas elevandid
lobisesid londid villi
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Keegi öösel salaja
köögilaual sahistas.
Piilusin ja nägin inglit,
vaapa kraapis meie kringlilt.
Nii, kui ingel märkas mind,
lendas minema, kui lind
Õues lõppes lumetrall,
tuppa lendas lumepall.
Võttis seljast lumevati,
välja tuli meie Mati.
Ükskord üle eestimaa
lendas saaniga jõuluvana.
Rumalusest äärel tukkus
kogemata välja kukkus.
Kukkus jõkke
ai-ai-ai
nüüd mind kinni pistab hai.
Kaldal naeris konn mis kole
ega eestis haisid pole.
küsis kas sa haiget said,
lohutas ja tegi pai.
Palju tänu sulle konn
ülikond,
mul märg vaid on.
Siga lendas,
roos oli hambus,
sitsirätik peas,
lennates ta mõtles,
nii on ülihea...
Neljal jalal kõndimine
kerele nii ränk,
ja maamaksu võtab ju iga Eesti pank.
siin lendab leevike,
ta on üpris peenike,
sellest jutust mõne osa,
räägiksin ma mõne veel.
see peenike leevike
istus oksalnatuke veel
ja siis lendas minema
ussikesi püüdma
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõu ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Siilivana ei saand aru karul maju kust,
karu omal maja sai ja siilil näitas ust.
Siilil oli vihavaen ja kamba kokku ajas,
karu korra köhatas ning kambast aia rajas.
Ai siis siili vimm ja omal püssi hankis,
lukolist läbi käis ning bemmil paagi tankis.
Karu hoovi bemm siis tuli püssitoru näha,
lendas püss ja madinaga siilil näkku reha.
Karu lõpuks rahulikult elas oma majas,
siilil polnud nägu hambaid arstiabi vajas...
kassike sai uue maja.
Temal läheb seda vaja
lõpuks lendas õhku
kass seal oli põhku.
Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen
lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed
hommikul ärgates Sa kadunud taas
kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan
Su silmad nukraina näivad vaadates mind
tunnen et kohe laguneb jalgealune pind
Su ilusad käed mis sirutatud mu poole
ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule
ma proovin Sind haarata sirutatud käest
kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb
hommikul ärgates mind painab süütunne
vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle
kusagil alateadvuses mul meenub midagi
et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi
kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd
ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd
ma oodates õhtut vaid viibin siin
et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib
tahan saada selgust mis painab mind
kuid selles abi saan paluda vaid Sind
kui unenäos sa mu juurde ilmud
vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub
noor ingel kes kunagi lendas teie seas
avastas et elu võib ka olla ilus maa peal
inimeste sekka ta elama asus siis
kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis
ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad
teades et loobub asjadest mis koju teda viivad
alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul
kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu
päikese tõusu imetles veel kaua ta
kuigi ka selle pani aeg unustama
kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa
tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata
kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end
karm kuid tõsi se langenud ingli hind
lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna
sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna
Autor: VAIKIVBOB
Nukker isadepäev
Isadepäeval näeb tuhandeid lapsi
käekõrval lõbusalt vedamas papsi.
Aeda koos isaga!Kooli koos isaga!
Üks laps kuid põselt peabpühkima pisara:
tal on küll kena ja armastav ema,
kuid oma isa ei mäleta tema.
Täna ta tunneb end eriti lööduna:
peaks küll see isadepäev rutem mööduma!
Kuidas ta seni neid päevi küll talus?
Isast on rääkida,mõeldagi valus...
Siis aga... tee peale lendas üks suleke,
vihmapiisk sätendas sellel kui tuleke-
võib-olla last nõnda tervita isa,
öeldes:"Pea püsti!Ja kuivata pisar!
See on küll kurb,et ei saagi nüüd tulla ma
sinuga rääkima,õppima,hullama,
aga kõik see,mida head oli minus,
ära ei kao,vaid jääb elama sinus!
Õpetab see,et sind aitamas pole ma.
kaks korda tugevam elus sind olema..."
Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.
Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.
Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.
Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !
Tasa,tasa lumekene
lendas meie aknale
Ruttu õue lähen ma,
jõuluvana ootama.
Kott tal kinke täis
ei tea kus poes ta käis.
mis tal on koti sees
saab ka teada jõulumees.
Liivakastimängud
Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.
Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.
Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.
Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.
Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.
Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.
Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.
Riidekapi mälestused
Hommikul, kui üles ärkan
avan riidekapi.
Vastu vaatab tolmunurk,
mis ootab tolmulappi.
Pole riiulitel riideid,
hoopis igivanad kleidid.
Kandsin neid,
kui olin alles imearmas preili.
Meenusid mul mälestused,
mis on juhtund ammu.
Kui ma tegin alles siis,
veel esimesed sammud.
Puhkusin ma tolmunurka,
tolmu aina lendas.
Kadusid kõik mälestused,
tolm vaid ringi rändas.
Eesli jõulupuu
Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Ja puhus küünlad ära
See kakaduu see kakaduu
see puhus küünlad ära.
See kakaduu see kakaduu
see puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu
siis tehti palju kära.
Ja välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära.
Ja kuusk see söödi ära.
See kuusk see kuusk
See jõulukuusk.
See lihtsalt söödi ära.
See kuusk see kuusk
see jõulukuusk.
See lihtsalt söödi ära.
jõulu kuu on ilus vorstid laual jõuluvana
kadunud appi appi jõuluvana must päkapikk lendas
korstnasd alla.
Jõuluvana väsis ära,
istus kuuse alla maha.
Kuusest kukkus väike käbi,
ütles:"Varsti jõulud läbi."
Kuusest mööda lendas tuvi,
laulis:"Varsti tulemas on suvi."
Jõuluvanal hakkas kiire,
sest me soovidel ju pole piire.
Eesli jõulupuu
Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu
siis tehti palju kära.
Ja välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära.
Metsas peeti lumesõda,
kahjuks oli see vist viga.
Sest, et mööda lumist teed
sõitis külla jõulumees.
Lumepall mis tabas saani,
sõitis jõulumehega nüüd kraavi.
Lumme lendas mees kui nott,
tema järel kingikott.
Appi ruttasid kõik loomad.
jõulumeest nüüd välja tooma.
Ja siis sõit läks jälle lahti,
külla kus oli palju lapsi.
Metsas peeti lumesõda,
kahjuks oli see vist viga.
Sest, et mööda lumist teed
sõitis külla jõulumees.
Lumepall mis tabas saani,
sõitis jõulumehega nüüd kraavi.
Lumme lendas mees kui nott,
tema järel kingikott.
Appi ruttasid kõik loomad.
jõulumeest nüüd välja tooma.
Ja siis sõit läks jälle lahti,
külla kus oli palju lapsi.