Päkapikk väike päike
maa all teeb salakäike.
Salakäik tal suur ja pikk
ja Päkapikul nimeks Mikk.

Nii Mikk sai Jõuluvanalt kirja
kuid kirja täitmiseks oli liiga hilja.
Nüüd üüri maksta kaa ei saa
sest Jõuluvanalt palka ei saa kaa!

Jõuluvana, jõuluvana
too mulle palun auto ja kana.
Siis veel too mulle kanaauto,
siis ma saaks telefoni,
see on liiga hea ega ma ei saa?
olin palju paha vist....
aga ema ytles hea?!?!
ära too mulle kõike!
parem too mulle tuju!

Jõuluvana suur ja paks
muutub aina paksemaks.
Ei ta kinke tuua jaksa,
sellekski on liiga paks ta.
Otsustavad samme astub,
pakib asjad, kodust lahkub.
Uksel silt on: Teadke Te,
mina läksin dieedile;)

Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.

Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?

Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.

Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.


Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!

Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.

Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.

Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!

MIKS JUST TÄNA,
TÄNA JUST
LUMEHELBEIL TANTSULUST?
AED JA MAANTEE
LIIGA MUST,
SESTAP TUISUTAAT
JU TAHAB
JÕULUKS PANNA VAIBA MAHA.
SESTAP LUMEHELBEID KINGIB
JÕULUPÜHIKS ÜMBERRINGI.

PEAGI VALGE VAIP ON MAAS,
VALGED MAJAD,
VALGE LAAS.
HELBEID TÄIS KA AKNAKLAAS.
OOTA, ÄRA AKENT PÜHI,
SEAL ON KIRJAS JU:
"HÄID PÜHI"

Issi mul on tore mees,
mängis kord mul´jõulumeest,
sain siis kohe aru ka,
päris jõuluvana pole ta,
Mõtlesin,et mis siis ikka,
vaja krutskeid teha ikka,
kui siis sülle istusin,
tal habemest ma kiskusin.
Kingi sain ma ikka kätte,
sest ma olin liiga väike.

Igakord kui algamas on jõulukuu
ja kõik on ootusärevuses,
iga linn saab jälle uue jõulupuu
ja õhtupime tuleb tuleväreluses

Iga kord kui algamas on jõulukuu
on olnud sagimist ja rabelemist üle pea
ma tuppa ammu ei too jõulupuud
ja kingiks mida tahan üldsegi ma ei tea

tegelikult kui veidi mõelda tean küll mida tahan
tahan liiga palju saada
jõuluvana ei saa tuua, seda mida mina tahan
Mina soovin saada krapsakamat keha

Soovin uusi sõpru
head tööd ja palju raha
Raha palju poleks vaja
Vaid, et elaks ära

Et ma ei peaks seisma sabas,
kus on seista paha
Et ma ei peaks mõtlema, mida vastan ma
Miks mul kepp on ja kas ootan last nüüd ma

Igakord kui algamas on jõulukuu
ja kõik on ootusärevuses
saab iga linn jälle uue jõulupuu
ja õhtupime tuleb tuleväreluses...

Jõulu ootel

Lumevaip sädeleb niitudel hele,
liigagi särav ta silmale-
päike see vööte veab põrandale,
ilm on minemas külmale.

Istun aknal, jäärooside taga,
rüppe on vajunus kiire töö,
südames küdemas küsimus vaga;
millal saabud,oo jõuluöö?

Emake ketrab ja ümiseb tasa,
temagi jõuludest unistab.
Vaatan välja ja ümisen kaasa,
päike jääroosidel naeratab.

Kuis on nii armsad need ootusepäevad,
detsembri külmad ja tuisanud tee,
südamed tund-tunnilt soojemaks läevad,
silmi toob ootus ja igatsus vee.

Kui lähed tahan sind tagasi,
kui tuled olen liigagi armunud.
Ei suuda olla ilma sinuta sekuntitki,
vaan su kallistusi,
hellitavaid suudlusi

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Kurbus jookseb me pisarates
õhtul kardame pimetust.
Kuuleme sahinat
mis hirmutab meid.
Tihti nuttad sina vist kaa
nagu minagi.
Ei salli me tülisid
liiga õrnad ja nõrgad oleme.
Nuttame päevast päeva
kahju et on tappmine olemas.
Kui sured siis
nuttan kurbusest.

Heinamees on päkapikk,
natukene liiga pikk.
Seistes jõuluvana ees,
on ta sama pikk kui jõulumees.

Ta kingitusi välja jagas,
luuletused maha magas,
kasvab iga jõulu eel,
nii saigi temast jõulumees.

üht head ideed
ei võta tagataskust
ja vägisi ei mõtle ega loo

just elu ise hõbekandikul
ta õigel hetkel
sinu ette toob

kui läbi käidud
tuntud teed ja rajad
ja tundub
nüüd on tupik sinu teel

just sellel hetkel
keegi väravad sul avab
ja annab
ühe võimaluse veel

nüüd sõltub sinust
kas ta võtad vastu
või hülgad
või pead liiga patuseks

kuid ära mõtle kaua
liiga hilja
on otsusele jõuda
oma matusteks


las unistused lennata
kui inglitiivul
kõrgel tähtedes

neil julgelt järgne
pole karta vaja
käi neis kõrgustes

ehk leiad oma rahu
pole tähtis see
on´s unistusel kuju
on ta naine
või on mees :)

Kui sind elumure vaevab
otsid abi pudelist,
hommikul peavalu kaebad
liiga palju joodud vist.

Süüa üldse sa ei taha,
sest sind vaevab pohmakas
lähed värske õhu kätte
jalg sul tönts ja kohmakas !

Minu isa!

See luuletus on minu isast
kellest paremat pole olemas
Vöibolla ta vahest kaitseb mind liiast
aga ma pole temas midagi muutmas

Ta oskab olla hea issi
ja vahest liiga palju targutada
Ta teab millal öelda et minust ei tule missi
ilma et mind kurvastada.

Ta on ka majapidamises väga osav
ja kõik toidud on super head
Muidugi on tal õigus kaa selles osas,
et kui ma teda ei kuula teen ma jälle vea.

Mida vöiks veel tahat ühelt isalt
kes on lihtsalt üle kõige
Ta kestab meie vingumist, nii visalt
ta on ainuke kes suudab, see õige.

Kui peaksin olema sinu asemel
siis saadaksin end juba Narva
aga kuna sa oled nii heal tasemel
siis soovin sulle heas isedepäeva!

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.

Ema,

Ema,tuleks sa vaid ruttu,
kuid oled heitnud igavesti tuttu.
Sind ma näinud sillerdamas vee peal,
vabana ,lendamas taevas kohal.

Vähemalt unistus sul täitunud,
oled koos isaga.
Kuid ,miks sa läksid liiga vara?
Sa tead,et saamatu ju maa.
Tundeid väljendada on mul raske.
Kuid loodan ,et su õpetustest,
elu veereb hoogsasti.

EMAKE-PAI ,MA ARMASTAN SIND,KUID EI SUUDA KA SINUTA,TULEN VARSTI SINU JUURDE,OOTA MIND VEEL NATUKE.

Jänes jookseb metsa ääres,
lumi sügav,külmund sääred.
Kõhukene pilli lööb,
kuidas veeta jõuluööd?
Nüüd vist juba liiga hilja
saata jõulutaadile on kirja?
Jalgadele annab valu,
sest eemal paistab metsatalu.

Väljas oli liiga soe.
Mõtles Ants: ma sauna poen-
seal saan õlut lakkuda,
sõbralegi pakkuda.
Tahtis ennast puhtaks pesta
ja siis süüa suitsulesta.
Sestap seepi otsis mees-
koju aga jäänud see.
Vandus Ants et nii mis kole:
seep´ see on kui seepi pole.

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin

sa tulid mu ellu, nii ilus ja hea
loodan, et see õnn ei lõppe nii pea
sa tulid ja äkki kõik särama lõi
ei tea, mis saatus su minu juurde küll tõi

tahaksin öelda nii palju veel sulle-
kui tähtis ja kallis oled sa mulle
kust leidsid sa tee, kes juhatas sind ?
kas tulid sa ise, vaba kui lind ?

kuid juhtus siis see, mis juhtuma pidi
sel päeval, kui äkitselt astusid ligi
sa ütlesid, et aeg on sul minna
kui küsisin kuhu, sa vastasid sinna

sinna, kuhu vaja on ilusat ja head
täpselt nagu sulle, mäletad ju, tead ?
lasin sul minna, silmis mull nutt-
liiga äkitselt tuli see rutt

märkasin siiski, et hästi on kõik,
lihtsalt sai läbitud üks elulõik
mingu õnn sinna, kus keegi seda vajab
sinna, kus on pime ja sinna, kus sajab.

Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.

Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.

Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.

Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.

Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.

Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.

Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.

Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.

Jõulud !!!!


mina olen väike mai,
kingi mulle suhkrusai.
ma teeksin sulle pai vastu,
aga olen selleks liiga väikest kasvu

Ema kingib mulle nuku,
venna sai aga mängusoku.
Isa joob aga köögis teed,
tee sisse pani mee.

Külla meil tuldi jõuluõhtul,
mõned kommid pistsin kõhtu.
Minu nõbu Liina sai salli.
Kooli mata tundi uue malli.

Oled taevalikkuse kehastus ja selleks ka jääd,
muudad mind headuse poole, nüüd tänutäheks, näed:
Kingin sulle oma südame, mis armastab sind,
sa väärid seda rohkem kui ükski teine hing
ning ei taha jääda ilma sinust, nii erilisest inglist,
kelle taevas saatnud mulle, elu suurimaks kingiks.
Palun tea, et iial, sinust halvasti ei arva,
hoolin liiga palju selleks, et teha sulle halba.