Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.

jõulud on käes
ja väljas on kylm
päike ei paista
ja linnud ei lenda
und ei saa
ja hingata raske

Põhjapõder Rudolf-mees,
tõttab tähe-linnuteel,
Näärivana istub saanis,
vaikselt joriseb kankaani.

Tahtvad Uue Aasta teelt
põgeneda elu eest,
kõrgustes seal peitub oht,
ohutu vaid kodukoht,
hirmu näole toob rakett,
alla kukub sigarett...

Lapsed,tuppa
Lapsed, tuppa- tali tuleb ju.
LumeLell on õues ju.
linnud läinud lõunamaale ,
lilledel on surmakuu.

tuuleeit ju tõstab tiibu,
tormitaat ,see tuiskab teel
marumemm sääl mühisedes
sildasid teeb vaiksel veel.

Lapsed ,tuppa !jüts , kus aabits ?
koolipapa ootab ju.
Mees peab tarkust taga nõudma ,
noorus on ju õiekuu .

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Ainult metsloomad kuuske kuldehtes nägid,
täheoksi ja latva, kus helendas kuu.
Jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid,
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.

Kelle jäljed valgel lumel?
Keda näevad lapsed unes?
Kes siin istus?
Kes siin astus?
Linnukesed teavad vastust!

Üks aasta on väga pikk
lausus laps ühel vaiksel viivul.
Taat muigas, pai päkapikk
aastad mööduvad linnutiivul

Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad... ja ööl on algus.

Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.

Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,

nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata...
Kuukiired mängivad ta kuue peal.

Valge lumi
tasa langeb,
kukub tare taha.

Tare taga
kõrged hanged
heitnud unes maha.

Ainult kerged linnujäljed
läevad läbi lume.

Jõulukellad umisevad,
kostavad ka läbi une.

Vaikselt sajab ju lund-lilleke magab nüüd und.Mets elab kenasti seal-jõululaps tuleb meil pea.

Vaikind linnu laul-puid veel kiigutab tuul.Vana ja noor hõiskab veel-jõululaps tuli ju meil.

Langev lumehelves

Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.

Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.

Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.

Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.

Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.

Väikse päkapiku süles
magab täna tihane.
See ei aja teda üles:
ilm on lörtsi-vihmane.

Tihasel on täna vaja
soojas paigas magada.
Tihasel ju pole maja,
kortereid ei jagata.

Homme päkapiku majja
linnukene pesa teeb,
ajab juttu, nokib saia,
mõlemal on rõõmus meel.

Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.


Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!


Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.


Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.

KÜLL TA TULEB

Lumi mööda porist teed
metsa varju roomas.
Juba passipilte teeb
pääsuke nüüd Roomas.

Asju seal ei pakita -
linnul on neid vähe.
Ainult ilma frakita
teele ta ei lähe.

Laulab selles frakis ta
apelsinisalus,
ja kui külm ei takista,
pea ka sinu talus!

Leelo Tungal

Elu on kaunis ja vikerkaare kaisus
ootab leidmist 1 kullast süda.
Kesk lopsakat ja rohelist aasa,
laulvad linnud ja puhas allikavesi
juhatavad võttes sind kaasa...
võtavad sind kaasa teiselpool vett,
mägesid ja niite...

Seal kus 1 kullast pisike süda
nii ootavalt tuksub...tuksub vaid Sulle!!!

juku on kaalumas.
kevad on saabumas.
linnud nüüd käravad,
lilled säravad.
Mida küll teha,
kui kevadel köha?
Maitsen ma rohtusi.
Täidan kohustusi...
Kevade saabumisel ,
olen ,siis kaalumisel.
Kaalun ma tonn
või olen ma konn.
Lõpetan kaebamise
kevade saabumisel.

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964

Läheb looja päiksekiir
laisalt veepiiri taha.
Annab märku veel üks viiv
õhetuse jätab maha.

Vesi õõtsub oma sängis
unele on jäänud kõik.
Ööpoiss saabub mustas särgis
lõpeb päeva vastupuik.

Keskööl taevas avaneb
lööb lahti oma sära.
Tähtedest teeb kuldse kee
ja kingib sulle ära.

Ütleb: Vanker, Linnutee
teeb headeks sinu mõtted.
Või hoopis Põhjatäht on see
mis sulle rõõmuhetkeks.

Talv sai läbi, kevad tuli,
sulas ära talvelumi-
nüüd lapsed rõõmsalt õue pääl,
juba lumikellukesed sääl.


Puudel linnukesed siristavad,
soojad tuuled aga vilistavad.
Kevadkuud on märts, aprill ja mai,
neile kuudele teen pai.

Kevade saabudes,
plaanide laabudes,
näitab end päikene
mõnele suur ja mõnele väikene.
Kevade esimest heli sa kuuled,
kui surud kõrvad ja huuledki puule.
kevade esimest lõhna sa tunned,
kui vajud kastese rohu sees unne.
Päevad on pikemad,
ööd on soojad,
linnud ja liblikad kirevust loovad.
Tuul kannab sõnumit,
varsti on suvi,
kuhu jäi talv ja miks sulas lumi?
Mõtetes kaugele ära nüüd eksin,
mättale istun ja teen ühe Becksi!

Püha lind Kondor

..Kondorit pühana linnuna taeva laotuses leida võib veel..
..indiaanlaste muistendeis,müütides kauneid sõnu temast loodud..
..loodud kui linnust kelle suled on pühad..
..katmas need sõjameeste ja pealike päid ..
..sai see lind ka tootemeis oma koha ja nimede reas..
..nimed need tuntud Indiaanlaste seas..
..Tänapäevalgi taevalaotuses tegemas ta tiire..
.. Sõbrad aga kaitseks märgistamas elupaiga piire..
..piirid neile,kel tappa seda kaunist lindu soov..
.. soov hävitada selle uhke linnu sugu...
..sulerüüd ja topiseid,et enesele kodukaunistuseks saada..
..mõistmata,et edasine inimkond selle kauni linnu lennust sellisel moel..
..ilma võib jääda.

Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:

"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.

Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"

Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.

Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.

Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.

Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.

Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.

Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !

Kevadele
03.05.05
Kevad, kui ruttu sa tulid,
pühkisid minema talvised lumesuled.
Tõid kaasa linnud lõunamaalt,
eks nemad tunne iga ilmakaart.

Tõid kaasa lilli ilusaid,
tõid kaasa liblikaid värvikirevaid.
Armastusegi kaasa tõid,
see vallutab kõiki südameid.

MITTE MIDAGI SIIN MA
EI TAHA TEHA ILMAS
ON MINU HOBIKS LAISKUSKUNST
JA UNELMATES SILMAD !

MA PAREM RANNAS LAMAKSIN
JA VAATAKS PILVESÕUDU,
KUS ON MUL SEE ENERGIJA,
MIS ANNAKS MULLE JÕUDU ?

MIS KASU OLEKS SELLESTKI,
KUI ROHTU PEENRALT KITKUKS,
MA PAREM TURNIKS PUUDE PEAL
JA KUSKIL KÕRGEL RIPUKS !

NO MIKS MA PEAKSIN RASSIMA
JA VÄSITAMA ENNAST,
MA PAREM SUURE LINNUGA
MAAILMAS RINGI LENDAKS !

MIKS PEAKS MA TAGA AJAMA
SIIN RIKKUST MITUT KAUDU,
KUI VÕIKS JU SELLE ASEMEL
VILET LÜÜES LAULDA LAULU !