Taevas naeris purjus kuu,
kui kits tõi koju jõulupuu,
lammas tegi mää, mää-
tulgu jõulud ülihääd!

Ühel ööl kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
määle hunti lähenemas.
Küll on kurb kui jõuluööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti,hopsti kuuselatva
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad lontis ümber okste
liikumatult rippusid.
Hunt ei märganudki pettust
mööda läks ja mõtles,
et on jõuluehtes kuusepuu

Lehm läks lakka rehele
ja kana läks kassile mehele,
härg ajas nurgas torupilli
vasikas tantsis varbad villi.

Lehm ajas selga uue kleidi
mära mokki värvis veidi,
kalkun rüüpas kanget viina
kukk jõi kruusist hapupiima.

Peni pennil parti paitas
sälg aga siga sauna aitas,
peremees jagas leivakontsu
terve tall lõi tulist tantsu.

Taevas naeris vintis kuu
kui kits tõi koju kuusepuu,
lammas laulis mää ja mää
küll see jõuluaeg on hää.

Hundipoisil suur on mure-
kes küll mõtles välja lume?
Märg ja külm ,kui taevast sajab-
uus ja parem teha vaja!

Koti suhkrut valas potti,
munavalged vahuks kloppis,
määris uue lume maha,
puude peale,uru taha.

Hommik üllatuse tõi -
karu lume ära sõi!!!
Ise kiitis : küll on hää,
nüüd talveuni ära jääb! ;-)

Nüüd päkapiku-mannidel
on piparkoogid pannidel-
hulk poolikuid, noorkuid, kringleid,
parv tiibadega ingleid.
Seal sabatähte nähti ja
vist taignast kirjatähti ka.
Nüüd mannid käised käärivad
ja piparkooke määrivad.
Neil klopitud on muna seks.
Kui koogipind saab munaseks,
siis on see läikiv küpsena.
Nüüd koogid muudkui küpsema!
Siis päkapiku jussidel
on tallad tule sussidel!
Nad jooksevad ja rassivad
ja plaate ahju tassivad
ning lõpuks kõige julgemad
hõõgkuumad uksed sulgevad.
Nüüd lõhnu levib ahjudest!
Ja kel võiks olla kahju sest?
Lõhn tõuseb taevasinani
ja igaühe ninani.
Ning mõistab iga laps ja mees,
et ongi jõulud ukse ees.
On koogid ahjus tundi pool.
Siis juba kõikidel on hool,
nad võtta välja jahtuma.-
Kuum peab ju veidi lahtuma.
Siis saab nad karpi laduda.
Ei või siit raasu kaduda!
Kuid meistreil lõhnus ülihäis
said kõhud niigi ülitäis.

Ole Juss
või ole Pille
Jõuludeks saad ikke põlle
et ei määriks
tort su trakse
laseks puhas olla lapsel!

Ei uskund veel eile
et aeg on määrand minu teele
tulevikku sünget,kannatust
ja üksinduse igavust

karm tõde on tänaseks see
aeg, see võitmatu isand
julmalt on kohelnud mind
võtnud ta selle mis edasi viis
võrdse võimaluse teiste seas

kuid elujanu elab veel
ta saatusega jonni ajab
ei alla anda pole tahet
armu tunda
hing soovib veel

Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.

Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.

Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis

Nii vaikne ja rahulik võib tunduda tee,
millele pole määratud veel suund..
kui teaks mida teha ja kuhu minna,
siis oleks see tore et on olemas keegi,
kes ootab kes igatseb ja on olemas.

Kõik võib tunduda küll hetkel halb,
kuid minevikuta pole tulevikku.
Me kõik kannatame ja ootame..
ootame kedagi kes meid armastaks,
kuid ma tean et on olemas see keegi,
kes minu järgi igatseb.

Pole arvanud ma eales halba,
kuid ei taha haiget teha sulle,
ei suuda lihtsalt elada..ja olla õnnelik,
see oleks nagu liig minujaoks..
kuigi tean et pean mõtlema tulevikule,
elan ikka veel minevikus ja olen selles kinni.

Poleks nii kauge see tee,
mis viiks sinuni..
ei tea kas siis oleks kõik teisiti,
kuid ühte kindlalt ütlen sulle,
sa jääd selleks kes sa oled,
mu südamesse alatiseks!!

Taevas naeris vintis kuu,
kui kits tõi koju kuusepuu,l
ammas laulis mää ja mää
küll see jõulukuu on hää...

Isegi jumalad võitlesid ,
kes omas merd ja kes taevast .
Kõik heitlesid ,
et pääseda higist ja vaevast .
Kadunud põlvkonda hävitas sõda
ja valu mis määrati nooruse hingele .
Neid tappis enda verine oda
ja väärt kummardust kingiti kangele .
Võib olla mälestus hoiab neid meeles,
nende vaev ja raskused.
Nende nimed rändavad mitmes keeles,
nende intelligents ja oskused.
Nemad ongi meie alus,
meie kaitse ja minevik,
nendest rääkida minul on valus,
hirm vaadata, kui tume on tulevik.
Me olime võitlejad enese eest,
nüüd oleme sõjast taastujad
Mis tuleb, mis ootab meid ees ?
Kas saavad meist jälle need laastajad ?

Kui inimene sünnib ilma
hakkab ta kuduma kangast,
tal varrastel on elusilmad
millest koob ta oma elule mustri.
Ta valib ise oma elule värvid,
kas punased,kollased,valged.
Need armastus,päike ja südamepuhtus
kui keegi ei riku ta värve.

Kui eliteel vahel tal valutab süda
ja miski jääb piinama hinge
tuleb mustrisse mustade lõngade rida
ja hallide toonide viirg.
Kui on tal elus rõõmsamad päevad,
nagu oleks ta lillede sees
siis põimuvad mustrisse kirkamad lõngad
ja kaunimad päevad ta teel.
Elu on nagu kangas meil kõigil,
iga inimene koob sellest endale mustri
kas kood hommikul,päeval või õhtul
su muster määrab ära saatuse igavesti.

Mõned lapsed kelgutamas
teised aga vembutamas
mõni isa määrib suuske,
et saaks metsast tuua kuuske.

Varsti tuleb jõuluvana
laual mõnus jõulukana
kõik on väga põnevil
päkapikud ärevil.

Jõuluvanal hea on meel,
sest sõita saab ta jälle reel.
Väga kiire regi tal,
sest seda ei vea ju lamba tall.

Jagatud said pakid kõik.
Jõuluvana ootas sõit.
Kui jõuluvana sõitis ära
nüüd tuba täis on rõõmsat kära.

Küll nüüd pakkus kõva lusti
pakke hooga lahti kisti.
Mõni laps juba tukkus
ja siis kohe maha kukkus.

Kui magama minna kõik,
siis kohe algas kojusõit.
Koju jõudes kukkusin voodisse nagu käbi
ja üks tore päev saigi läbi.

Mul on üks kass,
kelle nimi oli Sass,
ka tal on pass,
nagu sul
ja mul.

Oskab hiiri püüda,
ja ka neid ära süüa.
Ega ta pole müüa
et neid hiiri müüda.

Oskab ta minuga mängida,
ja ka mäaukudes rääkida
Mängib ta hästi palli,
pärast selle rebib mu salli.
Aga ikka teen ma talle kalli.

On mul ikka kass hea,
aga eesti keelt ei tea.
Tall on ikka hea pea.
Aga saab aru mida ma räägin,
Kui ma laulan või ma määgin

Ilus lumi tuli maha,
enam vihma ma ei taha.
Sügis ajas tuju ära.
Tuul tegi akna taga kära.

Lumi valge,ilus,mõnus,
see sädelus mu ära võlus.
Lumi sajab puude peale,
ja varsti kelku õue veame!

Suusad ära määrime,
nüüd pikka liugu väärime.
Möödus hetk või hoopis kaks,
kui mul peal oli lumi paks!

Ruttu vaatasin kus on mu suusad,
Väga valusad olid mu puusad.
Oih! Kraavi olin sõitnud ma,
Ja suusad ära murdnud ka.

Lõpuks kohal oli ema,
suurt muret oli tundnud tema.
Kohale jõudis ka isa,
väike õde vankris tegi kisa.

Homme oli kõik juba korras,
ka onu oli jõudnud meile Norrast!
Siis kõik üksteise õlale toetasime,
lumesadu aknast vaatasime.

JA JÕULUVANA OOTASIME !

Hilisel õhtul keegi kui koputanuks mu valgustet elutoa aknale.
Surmasin tule ja pilguga tabada püüdsin kogu, kes sarnaneks sinule.
Ei olnud seal sind, ei kedagi teist-
Vaid öine liblikas elu hinnaga ründas akent,
Et leida valgust ja olla määratud hukule....

Kevad
Maa meil ärkab talveunest
Hakkab vabanema lumest.
Jõudnud nüüd on päikse tund –
Hakkab sulatama lund.
Valev lumi määrdub ruttu
Alustab siis oma nuttu.
Lumepisar nõrgub maale
Kuid jääb külmand pinna peale.
Suland lumi voolab kraavis
Vesi soe on mitu kraadi.
Paju-urvad kraavi kaldal
Pungast tulevad ju välja.
Õide puhkeb sinilill
Ehkki öösel on veel külm.
Lumemütsi kaotand puu
Sest on tulnud kevadkuu.

Igal pool on löga-pori
Soojalt õhkab jopis turi.
Ära kevadilmaga
Kunagi sa naljata!
Kuigi sulle tundub soe
Haigus ruttu sisse poeb.
Päeval soe ja öösel külm –
Nii on kevadine ilm.
Peagi maast on kadund külm
Alata võib kevadkülv.
Külvatud saab rukis –nisu
Sügisel neid süüa isu.
Päev läeb järjest pikemaks
Ilm päev-päevalt soojemaks.
Ärkab loodus - õide puhkeb
Õitsev siis ka suvi tuleb.

Leonhard Pallon

Aeg algas täiesti algusest
sest enne polnud midagi peale ajatu elu
mis kulges aeglasemalt kui praegu
ja seepärast ei lõppenud ta kunagi
ja ka aeg ei saanud alata
seepärast on meil erineva kiirusega elutempo
mida ükski aeg määrata ei saa.