Oi, mäletan IMEDE ÖÖD!
Mitu aastat see tagasi oli.
Tuli kaasa koju kesk ööd-
kempsuaknast ta tagasi ronis.
Habe härmas ja marraskil põlv,
ise laulis ta rõõmsalt "Hei hoo!",
nii et kaikus sest taevavõlv.
Sellest ööst ma laulugi loon!
Igal jõuluööl hinges mul tärkab
hell-ärev rõõm, kas seekord siis taas
minu armas mees äkitselt märkab,
et on JÕULUMEES (käpuli maas)?
Vanaisa õllevaat.
Mäletan veel oma taati,
tema vahvat õllevaati.
Kuidas ta sealt rahuga
laskis õlut vahuga!
Jõuluvana seda proovis,
taadile siis õnne soovis.
Rõõmu tundis minu taadist
ja ta vahvast õllevaadist.
Piiritletud mõte piirituses
„Agnes peatu!“
kostis lask.
Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?
Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.
Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,
ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.
Tahtsin ise tulla, aga kardan ma
et ei saa ma tulles olla Sinuga
Mäletan, et tundsin ma miski piinas mind
tahtsin väga kohtuda, tahtsin näha Sind...
Ma ei tule aga tea, oled meeles mul
Ma ei tea, kas minagi, natsa meenun Sul
Mina siin ja Sina seal kirjutamas elulugu
las meil ühismälestustes olla ilus ajalugu...
Tänan, Sind, et olid Sa, minu elust läbi käisid
Lihtsalt tulla, lihtsalt olla mitmed päevad võisid
Tänan, et Sa ära minnes jätsid sooja südamesse
Kannan seda killu kaupa järgi jäänud päevadesse...
Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !
mäletan kui õhtul koos
olime me mänguhoos
õhinas veel oli hing
kuid juba voodi viisid mind.
miks ma tookord nutsin sind nähes
miks- ma ei tea
tulid joostes, lilled su süles
olid roosid need- ma tean
embasid mind rutuga, tormakalt
tahtsid ka suudelda
mäletan ainult, et lahtise käega
püüdsin sind peatada
vahtisid mind nagu mõnd kummitust
kindlasti ütles su vaist,
et olin hiljuti kusagil kohanud
sind ja su naist.
IGATSUS
Teadsin, et oled olemas,
kuid ma ei osanud arvata,
et Sa nii minu sarnane oled.
Ühel päeval Sa istusid
minu kõrvale
ja huvitusid just sellest,
millest minagi.
Kuid rohkem Sa ei tulnud...
Läks hulk aega mööda,
kui hakkasime jälle
teineteist märkama.
Tuletasin Sulle meelde
seda päeva,
mil minu kõrvale istusid.
Kahjuks Sa ei mäletanud.
Nüüd kuulume ühte.
Enam Sa ei jäta tulemata,
sest tead, et igatsen Su järele.
ja vajan Sind.
Mu nimi on Heikki,
Kunagi tantsisin ma breikki,
Mäletan lapsepõlves,
Sõbranna tegi mulle meiki,
Ta ise kandis kleiti,
Ja sõbrannadega Bulgaarias,
Nad kampas korraldasid streiki,
Nii ma ta leidsin,
Ning kohe pikali heitsin,
Nii ma seda riimi mõtlesin,
Kui trammiga koju m,a sõitsin!